Millal see inimeste peedistamine, jaotamine, vahettegemine ometi lõppeb? Kaks aastat pidevat vaimset terrorit hakkab ka tugevamaid väsitama ja haigeks tegema. Ei, ma ei räägi siin covidist, mis möödub enamikel ilma ühegi ravimita mõningate päevadega, vaid sellest vaimsest katkiolemisest, mida ei lapi enam ühegi arsti abiga. Kuidas on võimalik, et mingi paber saab määrata selle, kuhu sa saad minna, mida tohid teha ja kellega? Kas vaktsineerimispass tagab selle, et te ei haigestu ja saate vabalt käia kohvikus, teatris, tööl ja peol, aga samas passita terve inimene ei saa? Kuidas suhtuksime olukorda, kus hakatakse trahvima linnas lubatud kiirusega sõitvaid vaktsineerituid inimesi, lihtsalt sellepärast, et aga kuna sul on load ja vaktsineerimispass, siis sul on eeldused kiiruseületamiseks. Lihtsalt seetõttu trahvimegi! Kuigi samasugused eeldused on ju ka vaktsineerimispassita inimestel, aga noh, lihtsalt äge on rahvast jagada ja peedistada. Selliseid näiteid võiks elust tuua sadu ja tuhandeid.
Ka meie peres on see “kohutav” haigus teist korda sees. Esimene kord oli oktoobris. Ei vajanud ainsamatki ravimisvõtet ja ka arstile helistades, et testile saatekirja saada, ei tundnud keegi korrakski huvi selle vastu, kuidas haigel läheb? Muigama ajas, aga mõtlesin, et äkki uurivad põdemise kohta siis, kui covidit põdenud inimene terveks tunnistatkse. Mokaotsast mainin, et kõik käib ju läbi telefoni nii ehk naa, aga ka siis ei tulnud poolt sõnagi, isegi mitte moe pärast, et kuidas haiguse kulg oli? Me kõik hoidsime haige külje alla ja tegime muidki tavaolukorra mõistes lollusi, et seda kohutavat tõve endale saada, aga ülejäänud neli pereliiget jäid pika ninaga. Samal ajal oli küll üks pereliige nohus ja köhas ja kohe nii suures, et hingamise kergendamiseks pidime tegema auru ja andma ka mõned medikamendid. Mitte kuidagi aga ei meelitanud me välja seda tagaigatsetavat vabaduse passi. Nüüd siis lumisel jaanuarikuul on meil teine pereliige covidis. Kahe päeva õhtuks 38 palavik, on ka nohu, aga enesetunne on tipp-topp ja peale kaheõhtust palavikku, mida ravis magamisega, kaebused puuduvad. Ja taaskord on veel üks pereliige haige (oli juba enne, kui see covid meie majja saabus), olles nohus ja köhas ning oli seda ligi 10 päeva korralikult (sh kolm päev palavikku). Taaskord ei õnnestunud temal seda positiivset kätte saada ja grippi ka mitte. Täiesti tavaline aastasadu meie seas ringelnud nohu, köha ja palavik. Kui nüüd peaks veel tulema hetk, mil meie 7aastane peaks taaskord jääma köhasse ja nohusse, siis me temaga pcr-i tegema ei lähe ja seda ka siis, kui on kiirtest positiivne. Võtan haiguslehe ja istun temaga kodus ja ongi kõik. See sorkimine ei ole normaalne, kuigi ta ise krimpsutas vaid nina selle peale. Testimistelgis oli samaaegselt tagumises autos lapse testimine, kes röökis ja palus, et ärge tehke, see on valus. Kui ma poleks oma pereliikmel käest haaranud, siis ta oleks vist läinud ja selle vaese lapse nende raisakotkaste käest päästnud. Mis see lapse posiitivne või negatiivne testivastus andnud oleks? Nagunii istud ju kodus, kui laps haige. Valus, väga valus! Täna olen enda peale kuri, et ise vahele ei läinud. Üks asi on kui pole proovinudki ja kisa on taevani, aga seal oli selge jutt, et appi, mul on valus ning vastus oli, et peabki olema. Kas ikka peab? Kas see väikelapse analüüsi vastus päästab teda haigustunnustest? Vaadates nüüd positiivsest vaatevnklist, siis ise ma olen selle kahe aasta jooksul lõpuks ometi äraõppinud kuristamise ja lugenud põhiseadust rohkem, kui eales varem. Abiks seegi, eksole. Tänu viimasele aga tean kindlalt, et meid lihtsalt püütakse lihvida viimase nööripingutuseni kellegi teise käe järgi tegutsema. Mina keeldun sellega kaasa minemast, nii palju kui võimalik.
Vaikselt tekib tunne, et tuleb oma tänavanurgale protetsima minna, sest ainult oma aju mittekasutavad inimesed ei suuda näha seda, mida riik meiega teha tahab. Nii väikeses kogukonnas, kui on seda meie kogukond, siis ootaks ikka väga, et ettevõtjad suudaks tulla välja selle inimesi lahterdavast ja tümitavast riigi käskude täitmisest ja hoiaksid enda töötajaid ning kohteks neid võrdsetel alustel. Kui inimene on terve, siis ei tohiks olla isegi küsimus, kas ta võib käia tööl,koolis, kinos, poes või raamatukogus. Kui inimene jääb haigeks, siis loomulikult jääme koju ja oleme kodus. Oled sa vaktsineeriud, vaktsineerimata, põdenud covidit, põed aidsi, teinud aborti, sünnitanud , oled lastetu, koristaja, teetööline, poemüüja, analüütik, treener, juhendaja, direktor, lillemüüja või ükskõik mida põdenud ja kellena töötad- see ei oma tähtsust. Sedasi klassifitseerida inimesi ei või. Mitte keegi ei saa ega tohi võtta endale sellist võimu, vähemasti mitte demokraatlikus riigis. Kui seda siiski tehakse, siis me enam ei ole demokraatlik riik ja nagu näha, siis orjageenid on mel siiski veel säilinud. Piisab vaid käsust ja enamik inimesi langetavad pea ja teevad. Milleks meile siis see väljateenitud vabadus? Täna veel ei minda vabadust kaitsma tankide ja laskemoonaga, aga rahvas tahab seda ühtekuulusvustunnet ja seetõttu toimus ka täiesti rahumeelne Baltic Way 2021 ja on tulemas uus sarnane üritus, kus loodetakse näha seda siirust ja mõistmist inimeste silmist ning hingest ning loomulikult loodetakse taastada vabadus, mis meil oli. Mõistlik oleks tööandjate poolt antud päev teha vabaks nii töötajatele kui ka koolidel lastele, et inimesed näeksid seda oma silmaga. Baltic Way 2021 oli nii silmiavav nii mulle, lapsevanemale, kui ka lastele. Kui meie laps lehvitas meie oma riigilippu ja ütles, et ta poleks elus arvanud, et eestlane on nii rõõmsameelne, nii lahke ja seda täiesti võõraste inimestega, siis sain aru, et südame järgi tegutsedes ajame ikka õiget asja. Need laiad naeratused, mis saatsid seda ettevõtmist- see oli midagi, mida peavoolumeediast ja ERR-ist ei näe ega kuule. Sealt sai hiljem lugeda vaid lausvalesid.
Kuulad neid noori inimesi, kes ütlevad, et ma olin 4aastane, kui koroona tuli (nüüd siis 6), mis tähendab, et ega nad suurt peale koroona ei mäletagi. Tema mälus ongi vaid vihkamine, käsud siin vabas riigis, mõned võibolla ei mäleta enam, mis on siseujuladki. Vaadates oma sünniaastat, siis tahaks öelda, et viimane aeg oleks veel mõelda perelaiendamise peale, aga sellisesse valelikku, rahva puruksrebestanud riiki???? Paneb mõtlema, eksole? Igat väiksematki aevastust peab peitma, sest inimesed on õelad. Noored on katki, sest neil ei ole olnud normaalset suhtlusaega. Varasematel aegadel polnud nohu tappev haigus ja seda ei kardetud. Kui nohuga tundsid end halvasti, siis olid kodus ja ravisid, kui ei tundud, siis mitte keegi ei vaadanud sind kui katkuhaiget. Mitte keegi ei sulgenud su ees uksi, mitte keegi ei visanud sind välja. Nüüd, aastal 2021 ei pea selleks isegi nohu olema. Kohutav!
Hing on haige ja nutt on kurgus. Häbi on, kuigi mul ei peaks olema. Oleme teinud lugematu arvu kiirteste nende aastate jooksul ja alles kahetsesin, et olen need ära visanud, sest oleksime saanud nendega mängida eriti kõrge torniga Jengat (oleme ju suurema osa ajast kodus ja mängud kuluvad ära ikka). Olen testinud lapsi, kui nad on tõbised ja seda ainult juba seetõttu, et teaks, kas mina saan tööle minna, kuigi olen olnud terve. Haige lapse oleks ju nagunii koju jätnud. Olen olnud maksimaalselt ettevaatlik ja teistele mõtlev- aitab! Edaspidi mõtlen endale ja oma perele, sest meiega pole kaks aastat arvestatud ja minu taluvuspiir jõudis nüüd kulminatsioonipunkti. Väsinud, kaotanud motivatsiooni tegutseda, sest võrdväärse inimesena mind riik ei aktsepteeri. On aeg hakata vastu! Alustasin sellega, et jätsin täitmata rahvaloenduse. Kõik info on neil olemas (minu vara, minu lapsed)- palgaku inimesed, kes need sealt andmebaasidest välja korjavad. Kui riik mind võrdväärse kodanikuna ei kohtle, ei kavatse mina enam seda head kodanikku ka mängida. See nõuab minult taaskord energiat, sest see pole mu loomuses, aga nii enam jätakata ei saa.
Häbi on olla sellise riigi kodanik. Häbi on!