Sain eile oma issilt telefonikõne, mida ta alustas sõnadega- kas ma pean hakkama pulmakingi jaoks raha koguma? Ma ei osanud esialgu a-d ega o-d kosta selle peale ja kukkusin kokutama, et mismõttes? Enda teada olen juba hea mitu aastat proua ja ei tea ka, et keegi lähiajal abielluma hakkaks. Kui ma kõnevõime tagasi sain, siis…või no olgem ausad-pigem seetõttu, et ma nii pikalt vait olin, siis järgnes sellele naljakale küsimusele ka seletus. Ta olevat emmega rääkinud, kes mainis talle, et Kert saab lasteaias käies ühe tibinaga hästi läbi ja kõlgutavad koos jalgu/kallistavad ja neiu Riinu ütleb alati emmele, et emme ma ei taha koju minna. Minu sõber on siin:) Kerdi ja Riinu koosoldud aeg jääb küll üürikeseks, sest tavaliselt me püüame ikka jalga lasta, et Riin saaks lõpuks õueriided selga. Sealt ka see pulmakingi jutt:p
Kellikesel läheb aga aias hetkel hästi- sööb, magab, mängib ja pidi juba üsna seltsiv olema. Mul kohe väga hea meel, kuigi imelik on see tunne, et tütreke on juba nii suur. Homme ongi lastevanemate koosolek. Kujutate ette, aeg on juba seal maal, et meie peame minema lastevanemate koosolekule- täitsa absurdne tundub see:) No mis teha, tuleb harjuda mõttega, et oleme juba päris vanad:)
Ja teate milliseid pilke ma saan, kui hommikul Kellit lasteaeda viin ja õhtul toon. Inimesed vaatavad pikalt järgi ja usun, et nii mõnigi peab pärast massööri külastama, sest kael läks paigast ära. Lapsed on mõlemad ühelapsekärus ja lisaks veel Kellikesel mõmmi ka süles- tundub, et see on vaatamist väärt. Eriti seetõttu, et Kert üritab kogu jõust Kellile kätt ümber kaela panna ja kallistada ning Kelli omakorda samal ajal vennaga nosserdada. Tavaliselt aiast tagasi tulles naeravad nad veel sinna juurde nii kõvasti, et Mustamäe tee tipptund kahvatub selle kõrval.
Kui ma eile siin kõva häälega mõtlesin, et huvitav kuidas me talvel liigume, et vaevalt nad kärusse talveriietega kolmekesi (mõmmi k.a) ära mahuvad, siis Kellikesel tuli geniaalne idee, et talvel me liigume kelguga:D Näis-näis…