Tänane hommik hakkas nutuga, mis õnneks kiirelt möödus. Kelli arvas alguses, et tema ei taha lasteaeda minna, aga õnneks ta loobus sellest ideest varsti. Kuni lasteaiani oli kõik ilus ja kena. Sättisin Kellile seelikut selga ja mõmmi istus pingi peal. Kert läks aga mõmmit kallistama ja selle vastu polnud Kellil midagi. Siis tuli aga söögitädi (loe: õpetaja abi), kes nägi ka seda pilti ja ütles Kerdile, et vii jah mõmmi koju, et nagunii varsti paneme kaisuloomad kappi, sest muidu need kaisukad söövad kõik laste söögi ära ja saavad veel mustaks kah. Vot selle peale kargas Kelli püsti ja rebis venna käest oma mõmmi ja hakkas momentaalselt nutma. Puges mulle kaissu ja sosistas kõrva sisse, et venna ei võta minu mõmmit kaasa:S Järgmised minutid möödusid selgitades, et loomulikult ei võta keegi tema mõmmit, et see on tema oma ja temaga koos lasteaias. Igaljuhul oli selle seiga tõttu lapse tuju rikutud ja täna hommikul pidin ma nutvat Kellit akna peal nägema. Nõme!
Võiks ju veidi taktitundelisem olla. Olen ennegi tähele pannud, et õpetaja Maie on ülitore inimene, aga suudab oma ilusa ja lillelise jutu sisse panna ühe halva lause ja ongi kõik tuksis:(
Rohkem taktitunnet- muud ma ei palu.