Meil läheb see eluke järjest põnevamaks:) Eile tegin õhtusöögiks ettevalmistused ära, kui kutt magas, et siis hiljem kui Kelli aiast tuleb, segame vaid piima-munasegu kokku, valame peale ja ahju. S.t. ma suutsin lõunal kartuli koorida, viilutada, hakkliha sulatada ja sibulaga läbi praadida. Kella nelja paiku ladusin kogu gemüüse ahjuvormi ja hakkasin kapist võtma kruusi, kus piimasegu kokku klopsida, aga tegin seda nii õnnetult, et tõmbasin kapist šampusepokaali alla…ilusti kildudeks ja neid kilde jagus söögi sisse, põrandale, pliidi peale jne. Klaasikillusöök kuulus äraviskamisele loomulikult!
Vaevalt minutike varem saatsin jonniva Kelli oma tuppa kilpkonna peale järele mõtlema ja juba ta oligi kuss ja tahtis kööki mannavahtu sööma tulla. Palusin siis, et ta paneks kummikud jalga ja siis võib sinna kildude sisse alles tulla. Oligi nii, et Kerdi panin söögitooli “kinni” ja Kelli tuli kummikud jalas mannavahtu sööma ning mina vahutasin omaette ja koristasin seda segadust. Õnneks on mul üliarmas pere- Kelli ütles mulle, et emme ära ole õnnetu, ma olen sinu sõber:), Kert kallistas kohe kui toolist välja sai ja mees arvas, et juhtub ikka:p Ma arvasin ka pärast, et ju ongi selline pilla-palla päev, mis teha aga sellel hetkel oli suur soov jalgu trampida ja köögist välja jalutada.
Aga no kõht oli ju tühi ja see tusaseks tegigi. Panin siis tatrakotid keema, et teen veidi tatart. No ja kui tatar oli pehme ja mina seda kuumast kotist üritasin kätte saada, siis samal ajal pissis Kelli potti ja tõusis püsti ning Kert sai kohe rohelise tule, et täismundris (loe: sukapükstes) potti astuda ja plätserdada ning seejärel kohe köögis edasi tagasi joosta:p
Õhtul lõin ma ennast pidevalt kuhugi ära ja üldse tundus, et kõikide ohutuse huvides oleks parem kui ma istuks ühe koha peal ja mitte midagi ei teeks…nii kui hakkasin miskit asjatama, oli vops kirjas:D
—–
Ja täna….täna vaatas lasteaia aknast välja täitsa nuttev Kelli, kuigi minust jäi ta sinna täitsa norm tujus maha- ohjah:(