Hommikul läksime lasteaeda ja Kelli otsustas, et tema kõnnib täna ise. Väljas möllas aga metsik tuul ja vahepeal puhus selja tagant nii kõvasti, et ühe käega hoidsin jõuga käru kinni ja teisega Kelli näpust.
Järjekordse tuulehoo ajal….
Kelli: Emme, jookseme kähku tuule eest äha (ära), ma kukun muidu pikali.
Tuul tahtis meid tõesti pikali lükata, nii et tibil oli täitsa õigus 🙂