Tänane hommik oli kuidagi siiberdamist täis ja mitte eriti tavaline. Veidi leidus jonnimise algetki, aga siis kui asi läks kuidagi sinnamaale, et issi viib meid lasteaeda ära ja Kelli saab näidata väljapandud näitust issile, siis jooksis nagu ise kõik paika. Aias oli Kelli silmnähtavalt rahul, et issi vaatab laste tehtud asju ja tahtis ka, et issi annaks ta kasvatajale üle 🙂 Just lai naeratus tal näol ei olnud, aga samas oli ta väga rahulolev ja ei mingit nuttu- ka akna peal mitte 🙂
Kasvataja veel kiitis, et Kelli oli eile väga tubli ja väga ilusti oli kõike söönud (nii et tema hommikune jutt, et tema ei söö, oli lihtsalt jutt…). Andsime allkirja ka, et oleme teadlik 2.nov. toimuvast tuletõrje õppepäevast ja kui laps terve, siis viime ta aeda. Saavad harjutada kiiresti riidesse panekut ja vaadata tuletõrjeautosid ja kuulata sireeni. Pidi päris uhke õppus olema, tossu pidavat tekitama jne.
—
Öö oli aga imelik veidi- juba 23 paiku hakaks Kelli nutma ja tundus, et ta nägi halba und. Veidi kallistasin ja möödas see oligi. Ja kell 1 kordus kõik uuesti 🙁
Kert hakkas ka 6 paiku jorisema ja köhatama (arvan et suurest nohust hakkas tatt kurku vajuma ja see ajas köhima, aga mine sa tea muidugi, võibolla tuleb köha ka veel lisaks…loodame et mitte).