Lapsed läksid eile väga ilusti tuttu, ei mingit kisa-kära. Aga juba kell 23 hakkas Kelli nutma ja nõudma, et teda kallistatakse. Läksingi kallistama, aga siis ta hakkas poolunes olles rääkima, et sa tuled mulle järgi, kindlasti tuled, emme tuleb alati järgi. S.t sama jutt, mis lasteaias käies. Püüdsin teda üles ajada ja selgitada, et ikka ma lähen talle alati järgi ja et homme on puhkepäev ja homme me üldse aeda ei lähe ja et me oleme praegu oma kodus. Vahepeal juba tundus, et ta ärkas ja sai aru, mis ma talle räägin, aga siis nagu jälle mitte. Meie vestlemine ajas aga Kerdi üles. Lasin sealt toast jalga lootuses, et Kert on veel vähe ärkvel ja kohe nad uinuvad, aga siis hakkasid hoopis mõlemad nutma ja ma läksin mõlemat last rahustama. Argo käis ka vahepeal ja Kelli ajas ikka oma rada 🙁 Lõpuks Kelli lubas mul minna oma voodisse magama ja lubas ise ka tuttu jääda. Kert torises küll veel päris tükk aega :S Ja kell 1,30 hakkas jälle Kelli nutma. Täitsa imelik kohe. Käisin teda jälle kallistamas ja pakkusin juua. Mulle tundub, et Kelli hakkab ka haigeks jääma ikkagi, kohe nii imelikult käitub. Ja täna olengi ikka nina tal mitu korda nuusanud, kuigi ta selline jonnine ka, ju see võimendab. Samas arvan, et nohualge on ikka olemas. Argo köhis ka öösel:(
—
Ülejäänud öö oli tavapäraselt vaikne. Kert ärkas umbes 8.15, aga kuna ta ei torisenud vaid niisama lobises, siis ma ei viitsinud kohe tõusta ja tulemust sain kasida veidi aja pärast. Pilgeni kakat täis mässu :s
Lisaks kõigele on poiss mitmel korral köhinud ja eks tal ole nina juba suurest nohust hell ja enam ei lase korralikult nuusata. Oeh jah…