Mulle hakkavad need jonnised ja nutused päevad juba üsna tavalised tunduma. Hommik algas Kelli pooletunnise jonnihooga. Suutis mul loomulikult hommikul vara juba tuju ära rikkuda ja kuna ta eile õhtul tegi komejanti koos vennaga (jonnisid ikka täie raha eest- esimest korda nägime kuidas Kert viskas ennast valimata kohas toas pikali ja mitmeid kordi lõi ennast ära, sest ei vaadanud kuhu end potsatas), siis ähvardasin, et päkapikud võivad nii nad maiusest ilma jätta. Kui me nad lõpuks siis õhtul magama olime saanud, siis mul muidugi süda valutas, et no mis näoga need lapsed hommikul on, kui suss on tühi 🙁 Kogu aeg olen mõelnud, et ei tea kui pahasti ikka üks laps peab käituma, et neid sellisest asjast ilma jäetakse ja nüüd oleksin ise peaaegu nii teinud. Igaljuhul rääkis Kelli õhtul kõva häälega, et tema tahab päkapiku käest pikka lagritsakommi, mis on paberi sees. Aga kuna päkad olid kurjad, siis nad said hommikul kõigest ühe pisikese lagritsa kommi ning Kelli nõudis hommikul selgitust, et miks nii vähe on. Seletasin siis, et mulle tundub küll, et päkapikk oli isegi helde, arvestades teie käitumist. Ja kui tuli hommikune jonnituur, siis päkapik juba kaalus mõtetes, et võtab selle väikse kommigi sussi seest ära, et Kelli nagunii voodist välja ei saa ja jonnib, aga no ei olnud taaskord südant selle jaoks.
Kuna väljas on soojemaks läinud (hommikul oli vaid -3 vist), siis vajus käru kahe lapse raskuse all mõnuga 10 cm lume sisse ja lükkamine oli ikka väga vaevarikas. Kelli loomulikult keeldus ka kärust välja tulemast. Sääse trollipeatuse juures mõtlesin, et keeran otsa ringi ja lähen koju tagasi, aga no ma ei tahtnud kahe jonnijuurikaga seda päeva veeta ja rassisin edasi. Hesburgeri juures oli juba nutumaik suus, sest seal oli vall ja kui mu hoog sinna valli seisma jäi, siis ei saanud käruga ei edasi ega tagasi. Aga vot siis tekkis mul juba trots, et no mida, ma ju jõuan küll- rühkisin nii, et higimull otsaees aga aeda me jõudsime. Ainult Kerdiga tagasitulek oli märksa kergem. Aeda jäi Kelli üllatavalt hästi, s.t. nututa.
Kodus hakkas Kert jaurama- vahepeal jonnis, vahepeal nuttis. Kui jonnib, siis ei sobi ju miski, aga õnneks oli ikka paremaid hetki ka ja varsti tuligi juba Kerdi lõunaune aeg. Alguses magas vaid 50 min, siis nuttis 10 min ja seejärel lasi veel 1,5 tundi magamist otsa.
Taas aeda minnes oli veidi kõnniteid korrasatatud ja enam ei olnud nii raske ja aias võttis mind vastu ülirõõmus laps. Kasvataja tuli ka kohe rääkima, et Kelli oli erakordselt tubli, sest sai õue minnes ise riided selga ja lisaks kõigele oli kõige esimesena valmis. Kasvatajad muidugi kiitsid teda selle eest ja kavataja Reet ütles, et kohe oli näha Kelli silmis uhkusetunnet 🙂 Küsisin siis Kelli käest, et kas päkapikud käisid (jah, neil käivad lasteaias lõunatudu ajal ka päkapikud) ja siis selgus,et mitte keegi polevatki sussi sisse vaadanud (neil seal üks suur sokk-suss). Kasvataja vaatas siis ise ja seal olid piparkoogid- jagus ka Kerdile 🙂
Täna nad värvisid kuud. Eesmärgiks oli kuu kenasti kollaseks värvida, et ei jääks valgeid laike ehk lastele õpetati, kuidas ühtlaselt värvida, et kogu pind oleks kaetud.
Kui Argo koju tuli, siis läksime poodi (Argo käis jälle telekaid nillimas) ning mina tahtsin Androle jõuluks BabyCityst üht pluusi. Lapsed käisid veel issiga ühes suures…ikka väga suures loomapoes ka, kus olid kalad, linnud, skunks, jänesed, kilpkonnad 🙂
Tagasi koju jõudes nõudis Kelli putru ja minu suureks üllatuseks söödi pott tühjaks- Kert sõi lausa kaks portsu 🙂
Nüüd nad on voodites -Kert oli juba 20 min kuss, aga nüüd hakkas just nutma:( ning Kelli laulab Põdral maja metsa sees.
Argo läks trenni ja mina hakkan kohvitama ning kui viitsin, siis keerutan ka natukene.
Loodan, et Kert jääb ikka kiirelt tuttu 🙁
Kirjutasin nüüd pika postituse, sest olete päev otsa oodanud ja kannatanud:D
—-
Kalendrid läksid ka tegemisse 😀
Ja meile oleks karistust vaja, et oleme oma lapsed totaalselt ära hellitanud ning nüüd ei saa nendega hakkama. Mis me siis teeme, kui nad teismeikka jõuavad….jeerum küll, ma parem ei mõtle…