Tulime Kerdiga aiast ja Neno oli parkimisplatsil.
Neno: Sa tuppa saad või?
Mina: Ikka saan, mul on võti
N: Oled sa kindel?
M: Sobran taskutes ja pean nentima, et mul ei olegi võtmeid.
Nimelt olin ma hommikul jätnud võtmed koridori ukse ette (sissepoole) ja nüüd Neno ootas ära, et ta saaks meid sisse lasta 🙂 Seekord oli mul aga mobiil kaasas, mis tavaliselt ununeb, nii et mul oleks võimalus vähemalt Anttile helistada olnud, kui Neno poleks oodanud. Iseasi, kas Antti oleks ka telefoni vastu võtnud, sest tavaliselt ta ei kuule seda magades 🙂
Tänud Nenole ja enam ma loodetavasti ei jäta võtmeid ripakile.
—
Kelli jäi aeda nututa 🙂