Meie poiss, kes on juba ma ei tea kui kaua läinud magama täiest kõrist kisades, otsustas täna, et võrevoodi ei ole takistuseks ning ronis üle voodi. Ja nüüd kisab ja proovib veel. Maal magavad nad ju teisel korrusel ja kui ta sel hakkab selliseid trikke tegema- oh ma kohe ei tea. Tõesti täiesti abitu tunne on ja kus me selle vea tegime, et nagu noaga lõigatult on normaalne ja magav laps muutunud jonnijuurikaks, kes ei tea magamisest enam mitte midagi.
Igat õhtut ootame kartusega ja ausalt oleks parem kui lõunaid ja õhtuid ei eksisteeriks. Praegu on nii, et Kerdile ei saa ju järgi anda, kuna Kelli ütles konkreetselt, et kui venna saab voodist välja, siis tema tuleb ka, aga no Kelli magab nii hästi, et mitte ei taha seda ära rikkuda, sest siis lõpetan ma hullumajas. Liasks on lasteaia hommikutelt näha, et isegi see 21-7 magamine on Kelli jaoks vähe.
—
Näitasime eile Kerdile video pealt seda tema täiesti kohutavat jonni, mida ühel õhtul filmisime. Video pealt on nii selgelt näha, kuidas ma tõesti kardan teda ja kui Kert seda videot vaatas, siis hakkas tema ka kartma. No öelge mulle, miks see kõik????
S.t. paanika-jaanika on mul juba tihe külaline 🙁