Kui aeda läksime, siis päkapikud olid kenasti akna peal reas ja lehvitasime. Kui aeg kätte jõudis, siis nad tulid kenasti nö- lava tagant esinema. Kasvatajad muidugi aitasid ja lapsed kõik häbenesid ja ei teadnud kuhu silmi peita, aga eks igaüks tegi veidi kaasa ka. Kelli oli nii unise näoga ja võõras (päkapikumüts oli kuidagi valesti pähe pandud ja tundus, et müts on talle täitsa väike, kuigi kodus oli ju paras). Ma ei julgend segama ka minna, et mütsi kohendada. Igaljuhul kui nad hiljem ringis laulsid-tantsisid, siis ma kohendasin tema mütsi ja kohe oligi see, et emme ma rohkem ei taha ja ma tahan opa. Aga see-eest tegi selle ringtantsu Kert kaasa. Jõuluvana käis ja jagas kingitusi. Meie Kelli muidugi tahtis pakki lahti teha, nähes et osad olid teinud juba ja leidis sealt üllatusmuna ning minu suureks üllatuseks ei hoolinud ta minu jutust,et kodus sööme seda, vaid asus ahnelt seda avama ja sööma. S.t. see vaatepilt ei meeldinud mulle, sest jäi mulje et pole elus magusat saanud, kuigi tegelikult on hoopis magusaisu talle tekitanud see, et viimasel ajal saab magusat liiga palju. Hakkan isegi tema suuri jonnihoogusid kergelt selle alla panema. Pool muna sõi ära ja siis olid käed täitsa šokolaadised ja riietama pidime minema nende rühma, mis asus all korrusel, nii et nii ma selle šokolaadise lapsega kõndisin, kes nõudis lisaks juua, sest üllatusmuna oli jooma ajanud. Kert hakkas ka oma muna nõudma (tahtsin talle kodus tükikese sellest anda), nii et tema ma panin kisa saatel riidesse ja saatsin Argoga autosse. Siis küsisime rühmast vett ja panin Kelli riidesse. Tal tuli muidugi tühajst kohast jonnihoog ja mõnusalt karjuva lapse panin vägisi turvatooli. Ma ei saa aru, mis nendega lahti on?!? Aga see päkapikuaeg on neile tõesti palju magsuat antud ja nüüd kavatsen selle mõnuga kokku tõmmata ja vaatan, mis juhtub. Esimese paari päeva jooksul on pahameelt kindlasti rohkem, aga siis vaatab mis edasi saab, kas asi normaliseerub. Kui jah, siis hoidke alt kõik, kes neile kommi-šokolaadi pakuvad. Kui see ei aita, siis minu pärast söögu, aga siiski mõistlikes kogustes. Kooki saavad nad ju nagunii põhimõtteliselt iga päev.
Lühidalt siis, pidu oli vahva, aga lõpp vajus jälle ära, sest saime oma jonnivad lapsed:S Mõistus on otsas, mis nendega peale hakata ja ma tegelikult ei oodanud ka, et mul tekib veel periood, kus ühe öö jooksul pean ärkama 7 korda ja uni on mõnuga hakitud ning et ilma emmeta hakkama ei saa, aga kui emme olemas on, siis käitutakse temaga nagu kaltsunukuga.
Minu hetkeemotsioon on selline, et kõigest on kõrini, mõistate- KÕRINI ja mul ei ole mitte õrna ettekujutust ka kuidas asi on nii kaugele jõudnud ning mis ma selle leevendamiseks teha saaks. Tahaks kerida aega nii 20 aastat edasi ja elada seda elu, kui lapsed on juba 20+, mis siis et ma ise siis olen juba pea 50 🙂
—
Kingipakis oli selline asi lisaks üllatusmunale
http://www.krass.ee/home/images/stories/products/04-tydrukute-manguasjad-nukud-majad/04-009.jpg
