Lebotasin lastega voodis ja rääkisime juttu, kui Kelli järsku teatas, et teeme õhupalli puhumist. Esialgu püüdsin talle selgitada, et meil pole õhupalli, aga siis sain aru, et see on mingi mäng.
M: No teeme õhupalli puhumist siis. Kas siin voodi peal saab?
K: Ei saa, tule lähme telku tuppa.
M: Aga venna? Tema jätame siia?
K: Võta vennal käest kinni ja tema tuleb ka kaasa.
M: Olgu. Suunasin Kerti veidi, et ta meiega telku tuppa tuleks.
K: (hakkas kiiruga mänguasju kokku korjama telku toast) Emme, sina korja ka ja vii need asjad minu tuppa, ruumi on vaja.
M: Mis sa kamandad? (tegelikult oli mul juba päris põnev, et mis mulle nüüd siis õpetatakse)
K: (oli piisavalt suure põranda osa vabaks teinud) Tulge nüüd siia ja sina võta käest kinni ja issi ka tuleb ja võtab käest kinni.
M: Aga Kert? Ah, las Kert vaatab….
K: Ei, venna ka võtab käest kinni (ise sahmib siia-sinna, et me kõik ikka õige koha peal oleksime)
Lõpuks hoidsime kätest kinni ja siis anti korraldus puhuda ja meie ring (loe: õhupall) muudkui kasvas. Kui käed enam järgi ei andnud, siis oli korraldus õhupall tühjaks lasta ja sisisesimegi õhupalli väikeseks. Tegime seda päris mitmel korral ja peab tunnistama, et meil kõigil oli ääretult lõbus.
Tundub, et lasteaias õpitakse ikka nii mõndagi 🙂