Kui emme ja issi käisid üllatusvisiidil, siis nad tõid meile loomaaia kinkekaardi ja me käisime seda nüüd realiseerimas. Peab tõdema, et Kelli ei arva endiselt loomadest mitte midagi, aga Kerdile õnneks elukad meeldisid 🙂
Kuigi õues oli kraadide poolest külm ilm, siis oli meie käik ikkagi vahva, sest külma kannatama ei pidanud. Valmistasime end kodus hoolega ette ja panime talveriided selga (v.a Argo).
Vahva oli see, et enne loomaaia piletiputkat tuli üks pensionärist tädike ja pakkus meile just seda sama kinkekaarti, sest ta ise minna ei tahtvat, aga kinkekaarti ei tahtnud raisku ka minna lasta. Ma siis ütlesin, et meil on täpselt samasugune. Tädike muigas ja ütles, et kas tõesti või? Mulle tundus, et me olime esimesed, kellele ta seda pakkus ja kohe jobistas sedamoodi 🙂
