Juba paar päeva me ainult kakleme, sest ta ei kuula üldse mu sõna. Hommik algab juba nii, et kõik mis emme ütleb on paha ja tema ajab aga oma jorinat. Lisaks sellele, et iga 10 minuti tagant on vaja uued riided selga panna ja eelmised jäetakse vedelema, siis on ta juba mitu õhtut keeldunud õhtusöögist ja aias trallitab minuga. Kasvataja juba ütles mulle, et oleks nagu kaks Kellit…Meie (s.t. lasteaia Kelli) ja emme Kelli. Emme Kelli on see, kes hakkab kohe räuskama, kui rühma uksest välja saab, õiendab, ei lase riideid selga panna, jookseb ära, vaidleb, jonnib, nõuab. See jätkub terve tee lasteaiast koju ja kuni magamaninekuni. Issit veel kuulatakse, aga emme….oehhhhh.
Täna hakkas juba poolel teel aeda vinguma, et miks tema ei pannud seljakotti vankri alla ja nüüd peame koju tagasi minema, et tema saaks seda teha. Nutma hakkas juba lasteaia hoovi peal, mis on väga imelik, sest muidu tuleb ikka nutt siis, kui üle rühma ukse ta annan. Garderoobis ta teatas, et tema kleiti ei pane ja seelikut ka mitte, räuskas ja protestis, aga seeliku lõpuks pani. Kasvataja ütles täna ka, et nendega ollakse küll viks ja viisakas. Nagu sellest riietamise jamast veel vähe oleks, siis hakkas ta rääkima, et tema täna ei söö- ei söö hommikusööki, ei söö enne tudumist, ega ka peale ärkamist. Ma pakkusin välja, et ära siis söö. Tundub, et see polnud tema jaoks sobiv vastus. Igaljuhul tuli lõpuks üks teine emme mulle juba appi ja püüdis ka Kelliga suhelda, et miks ta ikkagi süüa ei taha ja et sõbrad ju söövad, sest siis saab suureks kasvada jne. Meie piiga endiselt raius, et tema täna ei söö…no lasku käia. Aga igaljuhul tulin ma sealt ära nutumaik suus, sest mitte üks asi mis ma teen/ütlen, ei ole tema jaoks sobiv. Täiesti nõmeeeeeeeeeeeeee
—
Lisaks on Kert elu suurimas nohus (olgu öeldud, et tal on nohu olnud loendamatu arv kordi) ja tatt kipub kurku valguma ja köhatab seepärast ning on jorr. Mina olen ka. Vastik!