Täna oli nii ilus kelgu ilm. Sättisime kelgu valmis ja plaan oli mõlemad lapsed kelgule panna ja aeda minna. Kert hakkas aga loomulikult pipardama (kuigi toas kelgutab küll) ja tahtis kõndida. Ok lubasin, aga no siis ta seisab või kõnnib tibusammusega või vahib autosid või ükskõik mida, aga no mitte nii nagu meil vaja oleks. Seisingi keset Mustamäe teed ja üritasin poissi ikka kelgule saada, kus ta siis viskas ennast pulksirgeks ja nihverdas ennast kelgult maha ja röökis. Trollipeatuses seisvad inimesed kenasti minu võitlust vaatamas (õnneks küll oli peatus teisel pool teed).
Siis aga tuli koduhoovist Argo meile appi. Aga kuna autos oli vaid üks tool, siis ta võttis Kelli kaasa ja viis ta aeda ära ja jõudis seetõttu tööle loomulikult väga hilja. Mina üritasin Kerdiga edasi võidelda ja koju tagasi saada. Sülle tulemisest keeldus, siis oli juba põhjus röökimiseks sellepärast, et issi võttis vaid õe kaasa ja nii ta lärmas. Ise mõtlesin, et suur vaev ära nähtud ja laps riidesse pandud, et oleks kasvõi pool tunnikestki väljas ja müttaks lumes, aga kus sa sellega, härra tahtis vaid tuppa tagasi. No teate, ma tunnen ennast ikka täiesti läbikukkunud emmena 🙁
Edaspidi panengi Kerdi vägisi kärusse ja rihmadega kinni, kui röögib, siis jõuame ikkagi vähemalt sihtkohta kohale. Tegelikult on mul pagana kahju, et hommikul kell 8 ei ole mul võimalust Kerti koju jätta. Edasi-tagasi käimiseks kuluks mul umbes pool tundi, aga no ei saa ju vähem kui kaheaastast üksi koju jätta?!?
—
Taas meil madalseis, kus Kelli katsetab piire ja Kert on lihtsalt maailma kõige suurem jonnipunn. Magama läheb kisaga, öösel ärgatakse mitu korda ja kisatakse 5-10 minutit, ärkab ta kell 7 ja mitte minutitki hiljem. Edasi tuleb vaid üks jogurti nõudmine ja kui emme ei anna seda nokaga tassist, siis ta lihtsalt röögib. Eile ta jõigi seetõttu jogurtit vaid pool tassi, sest emme ei andnud nokaga tassile n.ö nokka peale. Asjade loopimine on väga popp, jonnimise tõttu pikali viskamine on ka popp, toidu laiali loopimine põrandale, seinale, lauale on ka popp, emme peab kogu aeg nägemisulatuses olema, sest muidu on kisa, emme vetsu minna ei või, sinna tuleb igaljuhul kaasa minna ja kui emme on kogemata ukse lukku pannud, siis peab ukse taga hästi kõvasti jonnima.
Kõige selle vahel, aga elatakse seljas ning kallistatakse ja musitatakse.
—-
Eile käisid korra vanema Aili ja vanaisa Avo külas, vot siis ei olnud küll emmest sooja ega külma, sest siis oli A ja O vanaema ning poiss oli ülinunnukas. Kelli võttis aga sihtmärgiks vanaisa ning oli ka ülinunnukas.
—-
Aga tegelikult ma ei teagi, millega me oleme sellised juurikad ära teeninud. Olen nüüd juba mitu päeva käinud väljas sedasi, et üks neist jonnib nii, et Mustamägi kajab- ükskõik kumb siis. Olen hakanud teadlikult (tegelikult meeleheitlikult) otsima, et kas kellelgi veel keset tänavat niimoodi lapsed jonnivad, aga pole veel mitte ühtegi jonnivat last nendel päevadel näinud….saate aru- MITTE ÜHTEGI.
—
Eile hommikul aeda minnes jonnis jällegi Kelli ja tegi ikka korralikku tsirkust nii väljas kui ka aias sees. Ma lõpuks tulingi aiast koju nuttes, sest närv enam ei pidanud vastu. Ebanormaalne olukord lihtsalt juba. Mitte mingisugustki tahtmist ei ole enam nina toauksest välja tõsta, sest üks lastest või siis mõlemad hakkavad nagunii komejanti tegema.
Lohutan ennast mõnuga söömisega ja söömisega ja veelkord söömisega. Alustan sellega hommikul ja viimaseid asju pugin õhtul voodis pikali olles 🙁 Praeguseks on+4kg
No peab paremaks minema ükskord ju. Vahepeal oli kõik juba ilus ja tore, aga ma ei saa aru, miks need head perioodid nii lühikesed on ja need kehvad ajad nii pikalt kestavad????
Ja üleüldse, jõulud on tulemas ju…
Kallis Jõuluvana, too meie armas Kert tagasi ja vii see juurikas Põhjanabale.
Marina