Teate, ma pole elu sees nii palju higistanud, kui täna Kellil aias järel käies. Selg läbimärg, kaenlaalused märjad jne- nimelt läbi lume on kahte last käruga ikka kohutavalt raske lükata ja pean ütlema, et teed olid väga viisakad ja kenasti lahtiaetud. Lihtsalt kõnniteedele üleminekud jne on kehvemas olukorras ja igalt poolt ei pääse läbi. See oli tõsine trenn 🙂
—
Ja teine täitsa hirmutav uudis oli see, et meie rühma uksel oli silt: sarlakid. Nüüd peaks olema möödas ka oht nakatuda (tänaseni või oli homseni arsti väitel nakkusvõimalus). Perearst olevat ühele lapsele pannud vale diagnoosi ja nüüd täna oli lapse ema helistanud, et lood hoopis sellised. Kasvatajad panid igaks juhuks ka teate välja, et oskaks lapsi jälgida ja kui miskit on, siis selle haiguse sümptomeid otsida 🙁 KOHUTAV!
Aga sa ära lükka käru, enda järel tõmmata on hoopis lihtsam:)
Kui ma enam lükata ei jaksa, siis tõmbangi 🙂 Aga siiski olen sellel talvel mõned korrad olnud sellises olukorras, et hakka või lund eest ära kühveldama 🙂