Täna helistas Maarja ja kui ta kuulis, kuidas Kert nutab, siis ütles, et annaksin valuvaigistavat siirupit. Novot, selline emme ma olengi, et ise selle peale ei tulegi. No ei ole harjunud lastele rohtu andma, püüame ikka enamasti rohtudeta hakkama saada ju. Seekord olin Kerdile vaid kikugeeli määrinud. Kerdile rohuandmine on aga teadagi mis ja kuidas. Välja nägi see nii, et panin poisi selili köögipõrandale, ise ronisin otsa ja jalgadega blokkisin ära ta käed ning siis ühte kätte haarasin rohu koos lusikaga ja teise käega hoidsin tal paigal pead ja püüdsin suud lahti teha, et see magus siirup suhu saada. Aga tulemus oli seda väärt- juba pool tundi hiljem läks kutt mängima 🙂 Ja lõunauni kestis 2 tundi 50 min ja siis ajasin ta ise üles, sest oli vaja Kellile aeda järgi minna (Kelli ju teab, mis Kell ma lähen ja alati ootab siis).
Tundub, et siiski miski teeb valu ja ma panustan purihambale. Kui te vaid teaksite, kuidas ta krigistab hambaid. Ma arvan, et ei ole kaugel see päev, mil Antti ja Grete küsivad, “kes nuttis” asemel, et kes hambaid krigistas?:)
Aga tegelikult ka ma tunnen, et olen täitsa saamatu- isegi selle peale ei tule, et võiks lapsele valuvaigistit anda. Ise küll võtan rohtu, kui pea valutab või hammas valutab. Bööööö 🙁
Loodan, et varsti on jälle nii rõõmus poiss majas
