Hakkasin just Kerdile riideid selga panema, et aeda minna, kui Grete tuli ja ütles, et õues kohutav tuisk, et ta vaatab Kerti ja saan üksi aeda minna. See oli väga hea, sest ma poleks selles tuisus käruga läbi saanudki. Võtsin Kelli jaoks kelgu kaasa. Aeda minna oli enam-vähem, sest tuul oli tagant, aga tagasi tulime sisuliselt silmad kinni. Aias Kelli rääkis küll minuga, aga ma ei saanud aru, et tal hääl ära oleks, aga kodus ta ütles, et kurk on valus ja hääl täitsa kähe. Lasin talle kurku saialille-astelpaju õli ja tegin teed ning helistasin kasvatajale, et uurida, kas Kelli aias ka kurtis kurguvalu. See kasvataja, kes õhtul oli, tema ütles, et hommikune vahetus ei öelnud küll sellist infot ja et tema on Kellit näinud ainult tund aega ning selle aja jooksul Kelli suurt ei rääkinud, nii et nemad ei saanud aru, et lapsel oleks hääl ära. Panin kraadiklaasi ka alla ja see näitas 37,3. Homme jääb ta koju ja loodame, et kehvemaks ei lähe ning et saame ikka laupäeval batuudikeskusesse jõulupeole- Kelli ootab juba hüppama minemist. Püüame siis seda kurku ravida ja ehk möödub kergelt.
—
Sel nädalal läks Kelli kõik päevad rõõmsa tujuga aeda 🙂 Praegu ehitavad lapsed issiga koos legodest maja.