Alles see oli, kus rohtu andsime nii,et poiss ristseliti põrandale maha, ise talle otsa, teine hoidis pead kinni ja siis leidsime ka pool rohtu seina pealt. No nii, nüüd on siis nii, et kui kuskil rohupudelit näeb, siis hakkab nõudma, endal nägu naeru täis.
Kõik te teate seda vastikut kurgurohtu või no õli (astelpaju ja saialille oma). Tõsiselt öka ja õline. Aga kui Kellil oli hääl ära, siis talle panime ja Kert ka nuias kõrval. Mõtlesin, et lasen talle ka siis sortsu ja nüüd ma parem peidan täitsa kõrgele kappi ära selle pudeli, sest muidu ta ainult nõuab seda.
Lisaks on ta avastanud enda jaoks mee. S.t. iga kord kui käib köögis, siis ronitakse tooli otsa ja võetakse meepurk ette. Täna panin siis omast arust kavala peaga hakitud mugulsibula teise kausiga kõrvale. Oh imet, lusikatäis mett, lusikaga sibulat jne. Meepurgil on põhi peal mõne päevaga (enne oli purk poolik).
Verivorst, sulatatud juust, leib, sai, pasteet on tema suured sõbrad, aga vot liha, see sülitatkse välja. Jogurt on täitsa unustuste hõlma vajunud ning hapukoort tahetakse kõikide asjade peale.