Meil oli täna jonnivaba päev. Või noh, peaaegu- ma neid paariminutilisi jonnihoogusid ei hakka üldse lugema ja arvestama, sest eks see ole ju laste puhul tavaline. Kelli ei jonninud kordagi ja Kert protestis paar korda. Teate kui ilus kohe elu tundub? Energiat on kohe palju ja tunne ei ole nagu tühjaks pigistatud sidrunil ja taas üle pika aja ma mõtlesin, et issand kui lahedad nad on 🙂 Aeda järgi minnes leidisn Kelli mängunurgast mängimas ja ta oli väga rõõmus ning musitas mind korralikult. Pool teed oli nõus ise kõndima ja ei hädaldanud igal sammul ning kodus hakkasid vennaga koos kohe mängima. Ei mingit asjade üksteiselt ära võtmist, ega jorisemist ja vingumist. Ma hakkasin süüa tegema ja nemad raamatut lugema. S.t Kelli “luges” piltide järgi raamatut vennale ette ja kui Kert üritas lehte keerata, siis Kelli pööras tähelepanu sellele, et Kerdil olid käed mustad. Ta pakkus Kerdile välja kaks varianti: kas lähed ja pesed puhtaks või toon sulle pepulapi ja teeme sellega, ning alles siis võid lehte pöörata 🙂
Kallisid, musisid, ütlemisi, et kallis oled, armas oled, ma armastan sind lendas täna kahte lehte. Kui tahtis kodus riideid vahetada, siis ei vingunud kui ei saanud kohe esimese korraga vaid proovis uuesti, kuni sai.
Mul jäi paar kartulit puudu ja hõikasin Kellile, kes oli taga toas, et Kelli, kas sa tahaksid mulle koridorist 4 kartulit tuua. Ma ei pidanud rohkem mitte midagi ütlema, kui tibi hõikas vastu: emme, ma kuulsin sind, ma kohe lähen ja toon 🙂
Poiss oli ka üle ootuste nunnukas ja nad klappsidi täna omavahel kuidagi eriti hästi.
Tralllalllaaaaa…mul kohe tuju nii hea, et kriips seisab kogu aeg kõrvuni.
Loodame, et homme on sama tore päev.