Ma vist pean oma sõnu sööma ja arvan, et teen ikka veel seda kooki, sest lastele kohe hirmsasti maitseb see. Isegi Kelli sõi terve tüki ära ja küsis, et kas on veel. Et kui tema lasteaiast tuleb, siis tahab veel süüa 🙂 Nipu on vist suhkrukoguses koogis. Tavalsielt panen ma rohkem suhkrut, kui retsept ette näeb, et Argo ka ikka sööks. Aga selle koogi kohta teatas Argo, et tema nagunii ei taha ja no siis ma panin täpselt nii palju kui retseptis ettenähtud oli ning kook tuli selline mitte eriti magus. Kert on täna juba mitu tükki ära söönud ning nüüd teatasin talle, et otsas on, et Kellile ka ikka natukene jääks 🙂 Ja nagu paljude kookdiega, nii oli ka sellega, et öö otsa külmikus seisnuna maitseb see palju paremini, kui alles valmissaanuna.
—-
Ööst ka- mõlemad kaagid ärkasid korduvalt. Kelli on hakanud jälle öösiti juua tahtma ja me kahtlustame, et süüdi on liiga kuumad radiaatorid. Kelli voodi on suht radika lähedal ka 🙁 Eelmisel talvel oli ka see aeg, kus ühe joogipausi asemel hakati tegema neid 5 ja 6. Täna öösel oli neid küll kaks, aga muidu oskas ta ju päris pikalt juba joomata hakkama saada.
—
Kert õhtul tuttu- No voodisse saime ta mõistlikult, aga tüüp hakkas nutma. Lõpuks andsin alla ja nii kui ta mind ukse vahelt nägi, siis viskas ennast pikali, pani teki peale ja vehepeal piilus üle õla ukse poole, et kas olen alles. Ma ei pidanud mitte midagi ütlema, ega pai tegema, ega muud sarnast. Arvasin, et petan ta ära, et kui jätan ukse lahti ja ära lähen, et vaatab üle õla ja näeb, et valgus paistab, s.t. uks on lahti, et ju emme on tema toas. Aga esimesel korral ei petnud ära. Tõusis püsti, mid otsima. Piilusin siis ukse peal ja kordus sama asi- kohe pikali, tekk peale 🙂 Seisin seal natukene ja siis tegin veel proovi lahkuda. Jätsingi siis ukse lahti ning mõne aja pärast panin kinni, kui tundus, et ta magab.
Aga öösel nuttis ta jälle mitmel korral ja õige kõvasti 🙁