No mina ei tea, mis Kellile on sisse läinud, aga tema õue saamine on täitsa keeruliseks muutunud. Näeb see välja umbes nii, et kui teen juttu, et välja minek, siis leiutab miljon asja, mis vaja veel toas ära teha (süüa, mängida, telkut vaadata jne.). Kui ütlen, et olgu, kui toas on nii palju tegemist, siis õue ei lähe. Seepeale järgneb kisa, et lähme küll, tema tahab, aga kui ütlen, et paneme siis õueriided selga, siis on hoobilt jälle toas miljon tegevust. Kui ma selle riidessepaneku üle elan, siis on tal järsku kõik mured kadunud ja õues kõlbab olla küll.
Olime täna pool tunnikes (nii vähe, sest tuiskas ja lastel läksid põsed tulipunaseks ning Kerdil oli tatinire kogu aeg suuni 🙁 ) Õues olid nad küll kõhuli, küll selili, küll pepuli ja tegevust jagus. Mina rookisin samal ajal parkimiskoha pealt lund.
—
Magamisest kah. Kert läheb praegu (ptüi-ptüi-ptüi) normaalselt magama, aga on hakanud öösel kakama või siis hommikul enne voodist välja saamist. Täna öösel ta nuttis mitmel korral- lühidalt aga siiski. Läksin vaatama ja oligi kaka mähkmes. Hommikul ärgates oli uus laar ning nüüd on lõunaunes, eks näis mis mind varsti ees ootab. No kas tõesti ei leia kakamiseks paremat aega, kui keset ööd? Ja üldse võiks siis ju öelda, et kaka püksis, sest isegi ei saa ega saa ta peput korda :S