350 g Domino küpsiseid
175 g maitsestamata toorjuustu
200 g (tumedat) šokolaadi
Lasin köögikombainis küpsised puruks, lisasin toorjuustu ja panin saadud kreemja massi külmikusse. Paar tundi hiljem panin veevanni šokolaadi sulama ja ise tegin samal ajal sellest kreemjast massist kuulikesi. Kui kuulid valmis said, siis veeretasin neid sulatatud šokolaadis ja tõstsin lusikaga fooliumiga kaetud taldriku peale ja panin kommid külmikusse tahenema.
Nämm-nämm 🙂
Lebotasin lastega voodis ja rääkisime juttu, kui Kelli järsku teatas, et teeme õhupalli puhumist. Esialgu püüdsin talle selgitada, et meil pole õhupalli, aga siis sain aru, et see on mingi mäng.
M: No teeme õhupalli puhumist siis. Kas siin voodi peal saab?
K: Ei saa, tule lähme telku tuppa.
M: Aga venna? Tema jätame siia?
K: Võta vennal käest kinni ja tema tuleb ka kaasa.
M: Olgu. Suunasin Kerti veidi, et ta meiega telku tuppa tuleks.
K: (hakkas kiiruga mänguasju kokku korjama telku toast) Emme, sina korja ka ja vii need asjad minu tuppa, ruumi on vaja.
M: Mis sa kamandad? (tegelikult oli mul juba päris põnev, et mis mulle nüüd siis õpetatakse)
K: (oli piisavalt suure põranda osa vabaks teinud) Tulge nüüd siia ja sina võta käest kinni ja issi ka tuleb ja võtab käest kinni.
M: Aga Kert? Ah, las Kert vaatab….
K: Ei, venna ka võtab käest kinni (ise sahmib siia-sinna, et me kõik ikka õige koha peal oleksime)
Lõpuks hoidsime kätest kinni ja siis anti korraldus puhuda ja meie ring (loe: õhupall) muudkui kasvas. Kui käed enam järgi ei andnud, siis oli korraldus õhupall tühjaks lasta ja sisisesimegi õhupalli väikeseks. Tegime seda päris mitmel korral ja peab tunnistama, et meil kõigil oli ääretult lõbus.
Tundub, et lasteaias õpitakse ikka nii mõndagi 🙂
Reedel läksime suht hästi meelestatutena maale, aga siis jäi kutt haigeks (sellest ma rääkisin kirjutasin juba). Oksendas ta vaid korra, aga palavik tuli ja ise oli ta nagu väike tige herilane. Pidevalt rippus jala küljes ja jorises.
Jälle suutsin ma eeldada, et on nädalavahetus ja mees ka lastega rohkem koos, aga no maal on vaja ju elada garaazis ja tekitada omale juurde hobisi. No ta läkski kalale juba laupäeva õhtul (enne seda oli garaazis) ja pühapäeva lõunal tulin mina lastega ära. Tädi Ida lubasime ka koju viia. Mees saabus nagu ikka….hilja. Sai lastele öelda head ööd ja oligi põhimõtteliselt kõik. Jumal tänatud, et nädalas on 5 tööpäeva, sest see tähendab, et neil õhtutel on issi kodus 😀
Pühapäeval sõitma hakates jäid lapsed kohe tuttu, aga kui tädi Ida juures peatuse tegin, siis Kert ärkas üles ja jorises Tallinnani välja 🙁 Kodus hakkas Kelli peale käima, et läheme poodi…no ausalt oli külmkapp täiesti tühi ka. Läksingi siis lastega poodi ja tagasi tulek oli selline: Kert kärus, 1 kott käru all, 2 kotti mul käes, ise samal ajal lükkasin käru ja hoidsin veel Kellil näpust ka kinni. Jajah, mul oli vaja ju peaaegu nädala kraam kokku osta, s.t. terve hunnik raskeid asju (kapsapea, arbuus, mitu liitrit piima, mitu liitrit jogurtit, suhkrut, hapukoort, hakkliha, kana jne, kokku 520 krooni eest). Kuigi pood on nii lähedal, siis sellel päeval tundus küll, et maja kõnnib kogu aeg eest ära ja ei jõuagi oma laste ja kodinatega koju 🙂 Olgu öeldud, et juba täna ostsin ma veel 2 liitrit jogurtit-kohutav millise koguse suudab kutt üksi ära juua.
Esmaspäeva hommikul hakkas aga Kelli torisemisega pihta ja vingus ja halas, et aeda ei taha minna. Lasteaias oli tubli olnud, aga koduteel oli vaja kogu aeg jaurata ja hiljem lasi õhtuni välja. See jorisemine on nagu nakkushaigus- varsti torras Kert ka ja lõpuks juba mina, sest kõrvad huugasid juba liiga tugevast helist ja Kert arvas, et ta on end minu jalge külge kinni liiminud. Kui vahepeal sain nad veidikeseks mängima, siis varsti oli jälle kisa taevani ja üks kaan jala küljes :s
Praegu on veidi parem olnud ja loodan, et Kelli täna ei torise. Kui me Kellile järele läheme, siis viime kasvatajatele tänase tähtsa päeva puhul (õpetajate päev) lilled ka.
Homme on lasteaias pildistamine, näis kuidas läheb 🙂
—
Oktoobrikuu Pere ja Kodu ajakirjast lk 11 võib paar tuttavat nägu leida 🙂
Tulime täna maale ja pojake jäi poolel teel haigeks- või noh Pärnus saime mõnusa üllatuse osaliseks, kui poiss oksendas täis enda ja oma turvatooli. Kasisime siis veidi teda tee ääres ning sõitsime õnnetu pojaga edasi. Alguses tundus, et asi polegi nii hull ja asekeldas veel väljas aga siis muutus nii jonniseks ja veidi hiljem tõusis palavik- 38+ 🙁 Loodame et ta paraneb kiirelt!
Käisime eile autoga poes ja seejärel läksime kohe mänguväljakule mängima. Koju jõudsime 19,30 paiku, ehk väljas oli juba suht hämar. Argo tegi ukse ees aga avastuse, et on korterivõtmed ära kaotanud- vaatas mitu korda taskud läbi, siis otsis autost, sõitis auto parkimiskoha pealt ära ja vaatas sinna ja siis läks autoga võtmeid otsima ja mina lastega tuppa (oma võtmetega). Uskuge või mitte, aga ta leidis need mänguväljakult muru seest (sai veel enne pimedat kätte). Tore, et keegi ei olnud neid võtmeid veel märganud ja ei tea kuhu ära poetanud. Mänguväljak oli sel õhtul muidu nii rahvast täis, et parkimiskohta pidime lausa ootama.
Eile õhtul lasin Kellil kogu riietega mässamise osa ära teha, s.t. sai valida kaua tahtis oamle hommikuks riided ja need diivani peale valmis panna, et hommikul ei oleks kauplemist ja valimist. Nii uskukumatu kui see ka poleks, aga täna hommikul läksid täiesti vaidlemata just need riided selga 🙂
Aeda jäi nututa, aga nutuga võideldes, kohe näha kuidas laps püüab ja tahab nututa jääda, aga pisarad püüavad vägisi läbi tungida.
Täna, kui me lasteaias riietusime, siis Kert võttis ka kindad käest ja tahtis õekese kappi panna. Kelli teatas, aga konkreetselt, et pane kindad tagasi kätte, sest sina lähed äha (ära), mina jään lasteaeda. Sina ei saa lasteaeda jääda!
Lisaks teatas teel aeda Kelli, et tal on kaka häda, lähme koju tagasi. Kui ma selgiatsin talle, et nii ikka ei saa, et teeme nii, et ta kakab aias, aga Kelli ütles, et ei kaka lasteaias…ma ootan, kui emme tuleb mulle järgi, siis lähme koju ja siis kakan. Pakkusin välja variandi, et ma lähen aias temaga koos WC-sse ja ta saab koos minuga seal ära kakada, aga ta jäi endale kindlaks, et ta teeb seda kodus 🙁 No ma loodan, et see on mööduv probleem ja kui ikka väga vaja, et siis ta läheb ka aias kakale. Igaks juhuks mainisin kasvatajale ka, et meil selline vestlus oli Kelliga, et ta lihtsalt teaks, et võiks pissil käies mainida, et äkki ta tahab kakada ka.
Ja veel, homme saab Kelli puhkepäeva (rääkisin kasvatajaga ka), sest homme õhtul läheme maale ja me ei riski enam liikuda kohe pärast seda kui ta on 2+ tundi aias maganud (viimasel korral jonnis autos seetõttu kõvasti). Nii, et Kellit homme lõunaunne ei pane ja saab tududa autos 🙂
Kelli lasteaiakaaslse memm (L.Rammo) püüdis eile Kelli jopet selga panna oma S-le 🙂 Ajas kapid segi, aga hiljem vabandas ja nentis fakti, et S-il on peaaegu samat värvi. Aga kui ta S-i kapi ukse avas, siis selgus, et näedsa, täna polegi see jope seljas :p
Peaks olema nagu tavaline lasteaiapäeva hommik, aga no täna oli see kuidagi eriti vaidlemisterohke 🙁 Hommik algas sellega, et Kelli hakkas kohe voodis nutma ja korrutama, et tema ei taha lasteaeda minna. Sain ta maha rahustada, siis edasi vaidlesime selle üle, et kas ta peaks potile minema ja siis oli vaja teha raske otsus, et kas sinisele või roosale potile. Siis oli probleem minu pakutavate aluspükstega ja kui ise valida sai, siis mõtles kolm korda ümber ja lõpuks valis need, mis ma kõige esimesena pakkusin. Seejärel kööki sööma. Emme pidi ju aitama moosisaia teha (täitsa loogiline, ei olekski tahtnud, et ta kõik ilma täis plökerdab), aga sellele järgnes ving-ving. Emme aitab süüa ja kui ma aitasin, siis nutt lahti, et emme miks sa mind aitad, ma tahan ise. Emme, ei lähe ära, emme istub siin…emme, miks sa istud siin. Emme, ma tahan seda oranzi tooli ja läheb seda oma tuppa tooma, kui tuleb vingudes tagasi, et ei saa ju, kardin on tema toas ees. Läksin siis vaatama, endal tal toas tuli põles, nii et ma küll ei tea kuidas see kardin teda segada sai (oleks tuba pime olnud, siis oleksin aru saanud). Kui ma siis selle tooli ka korraga sealt toast kaasa haarasin, siis teatas tips, et ta ei taha seda tooli. Hiljem oli häda sukapükste jalga panemisega. Kelli tahab ise panna…no pane, milles küsimus. Jääb hätta ja tahab vingudes, et emme aitaks. Aitangi ja see peale tuleb kisa, et emme miks sa aitasid, ma tahtsin ise,nüüd peab jälle jalast ära võtma…..urrrrrrrrrrrr. Ja see loetelu veel jätkus: patsikummidega, papude valimisega, pluusi valimisega. Kui ma annan talle valida kahe pluusi vahel, siis valib ühe, paneb selga, võtab ära, paneb teise, siis avastab et esimene oli ikka parem, teeb uue vahetuse ja siis mõtleb et ikka teine oli parem ja nii iga jumala asjaga. Ma ei saa üldse aru, miks ma ajan teda 7-7,10 üles, sest nagunii jookseme me lõpuks ajaga võidu ja peame kõik asjad suutma ära teha viimase 6 minutiga.
Olgu öeldud, et ma olin kogu selle tralli ajal mõnusalt ärritunud ja ei mõistnud, miks ta nii teeb. Püüan lasteaiapäeva hommikutrel olla talle nii meele järele kui võimalik , sest ta isegi ei taha ju aeda minna, aga ükskõik millise otsuse ma teen, ikka on otsus vale. Olenemata sellest, et olin öösel täiesti rahulikult maganud 10 tundi jutti, olid täna hommikul minu närvid mõnuga suure varba alla krussi tõmmatud. Kõige selle juures oli ainult Argol lõbus, kes arvas vist, et me etendame talle mingit komejandi “zanrisse” kuuluvat näidendit. Kõige selle tulemusena saime lapsed toast välja ja hiljem avastasin, et Kert käisgi ära nii, et seljas oli õhuke pikakäistega pluus ja peal õhuke jope. No tore, et ma vähemalt endale suutsin teksad jalga tõmmata, sest olen mitmel korral ennast keset päeva õue minnes avastanud koridorist, kui mul on jalas õhuksed retuusid (mis ma panen tavaliselt teksade alla) ja jope seljas ning papud jalas…ja teksad ootavad mind toas diivani peal 🙂
Aga Kelli sai vist ise ka aru, et ta oli mu juhtmed täna hommikul lühisesse jooksutanud ja oli terve lasteaia tee suht vait (vähemalt ei korrutanud, et emme ütleb kasvatajale, et kui ma tudun ära, siis tulen talle järgi). Korrutama hakkas ta seda lasteaias alles. Riiete vahetus läks ka libedalt, aga akna peal oli täna kergelt nutune laps 🙁 Samas ma usun, et see läks mööda sama kiirelt ku varem.
——
Eile nad voolisid aias- tegid seenekesi. Nende seenekesed on emmedele-issidele garderoobi vaatamiseks pandud. Tublid lapsed!
Ja siis on nad mingit laulumängu õppinud, sest Kelli kodus laulab miskit pai tegemise laulu. Igaljuhul peidab käed selja taha ja siis võtab ühe käe ja ütleb, et selle käega pai ja teeb siis endale pai, siis võtab teise käe ja ütleb, et selle käega pai ja teeb endale pai, ning siis plaksutab ja ütleb veel miskit pai tegemise kohta (ma lihtsalt ei mäleta enam mida :p).
Hommikul läksime lasteaeda ja Kelli otsustas, et tema kõnnib täna ise. Väljas möllas aga metsik tuul ja vahepeal puhus selja tagant nii kõvasti, et ühe käega hoidsin jõuga käru kinni ja teisega Kelli näpust.
Järjekordse tuulehoo ajal….
Kelli: Emme, jookseme kähku tuule eest äha (ära), ma kukun muidu pikali.
Tuul tahtis meid tõesti pikali lükata, nii et tibil oli täitsa õigus 🙂
Alles see oli, kui Kert oma sõrmed külmkapi uke vahele pani (ikka sinna hingede poole) ja mina ust kinni üritasin panna. Tagajärjeks oli kõva kisa ja kolmel sõrmel nahk maas. Eile tegin ma seda taas, aga Kellikesega. Külmakpi ukse vahele jäi üks sõrm, aga täpselt küünepiiri pealt ja mul tekkis kohe hirm, et äkki viskab küüne maha, sest muljuda sai päris hästi. Kisa oli korralik ja minu süütunne täiesti lõputu:( No kuidas ma suutsin seda jälle teha!!! Küüne serv on Kellil nüüd veidi sinine, aga ma tõesti loodan, et sellega asi piirdub.
