Veel mäm-mäm, veel mäm-mäm ehk Kert küsib süüa juurde nii 🙂
—
Kelli tuli aiast koju ja küsis kodus kempsu, et tal kaka häda. Küsisin, et kust selline sõna on tulnud (“kemps” siis)?
Kelli: Aga söögitädi ütles ju ka täna, et tema läheb käib kempsus ära 🙂
—
Kelli läks täna ka nututa aeda ja oli väga tubli tüdruk olnud. Söögitädi ütles, et hakkab vaikselt rohkem lobisema ja tegutsema ka, et hakkab vist harjuma lõpuks.
—
Nüüd sööma- spagetid bolognese kastmega ning saiavorm piimaga 🙂 Nämm!
Lihtsalt pean hõiskama, sest Kelli läks rõõmsa tujuga aeda 🙂
Ja hommikul sain ta kähku voodist välja, isegi liiga kähku. Kellil tekkis korra paanika, et emme ma ei näe, mul on silmad rähmased. Aga ta vupsas voodist nii kiirelt välja, et unustas silmad lahti teha 🙂
Nimelt kui Kert ärkas, siis Kelli ütles, et tema tahab veel tududa, aga mina küsisin Kerdi käest, et kas sussi sisse ka piilume ja hoobilt oli Kelli ka voodist väljas 🙂
—
Poole nelja paiku läheb issi lapsele aeda järgi, siis korjab meid peale ja siis hakkame maale liikuma. Pärnus tuleb väike peatus. Nii et jõuame suht hilja täna.
Mulle hakkavad need jonnised ja nutused päevad juba üsna tavalised tunduma. Hommik algas Kelli pooletunnise jonnihooga. Suutis mul loomulikult hommikul vara juba tuju ära rikkuda ja kuna ta eile õhtul tegi komejanti koos vennaga (jonnisid ikka täie raha eest- esimest korda nägime kuidas Kert viskas ennast valimata kohas toas pikali ja mitmeid kordi lõi ennast ära, sest ei vaadanud kuhu end potsatas), siis ähvardasin, et päkapikud võivad nii nad maiusest ilma jätta. Kui me nad lõpuks siis õhtul magama olime saanud, siis mul muidugi süda valutas, et no mis näoga need lapsed hommikul on, kui suss on tühi 🙁 Kogu aeg olen mõelnud, et ei tea kui pahasti ikka üks laps peab käituma, et neid sellisest asjast ilma jäetakse ja nüüd oleksin ise peaaegu nii teinud. Igaljuhul rääkis Kelli õhtul kõva häälega, et tema tahab päkapiku käest pikka lagritsakommi, mis on paberi sees. Aga kuna päkad olid kurjad, siis nad said hommikul kõigest ühe pisikese lagritsa kommi ning Kelli nõudis hommikul selgitust, et miks nii vähe on. Seletasin siis, et mulle tundub küll, et päkapikk oli isegi helde, arvestades teie käitumist. Ja kui tuli hommikune jonnituur, siis päkapik juba kaalus mõtetes, et võtab selle väikse kommigi sussi seest ära, et Kelli nagunii voodist välja ei saa ja jonnib, aga no ei olnud taaskord südant selle jaoks.
Kuna väljas on soojemaks läinud (hommikul oli vaid -3 vist), siis vajus käru kahe lapse raskuse all mõnuga 10 cm lume sisse ja lükkamine oli ikka väga vaevarikas. Kelli loomulikult keeldus ka kärust välja tulemast. Sääse trollipeatuse juures mõtlesin, et keeran otsa ringi ja lähen koju tagasi, aga no ma ei tahtnud kahe jonnijuurikaga seda päeva veeta ja rassisin edasi. Hesburgeri juures oli juba nutumaik suus, sest seal oli vall ja kui mu hoog sinna valli seisma jäi, siis ei saanud käruga ei edasi ega tagasi. Aga vot siis tekkis mul juba trots, et no mida, ma ju jõuan küll- rühkisin nii, et higimull otsaees aga aeda me jõudsime. Ainult Kerdiga tagasitulek oli märksa kergem. Aeda jäi Kelli üllatavalt hästi, s.t. nututa.
Kodus hakkas Kert jaurama- vahepeal jonnis, vahepeal nuttis. Kui jonnib, siis ei sobi ju miski, aga õnneks oli ikka paremaid hetki ka ja varsti tuligi juba Kerdi lõunaune aeg. Alguses magas vaid 50 min, siis nuttis 10 min ja seejärel lasi veel 1,5 tundi magamist otsa.
Taas aeda minnes oli veidi kõnniteid korrasatatud ja enam ei olnud nii raske ja aias võttis mind vastu ülirõõmus laps. Kasvataja tuli ka kohe rääkima, et Kelli oli erakordselt tubli, sest sai õue minnes ise riided selga ja lisaks kõigele oli kõige esimesena valmis. Kasvatajad muidugi kiitsid teda selle eest ja kavataja Reet ütles, et kohe oli näha Kelli silmis uhkusetunnet 🙂 Küsisin siis Kelli käest, et kas päkapikud käisid (jah, neil käivad lasteaias lõunatudu ajal ka päkapikud) ja siis selgus,et mitte keegi polevatki sussi sisse vaadanud (neil seal üks suur sokk-suss). Kasvataja vaatas siis ise ja seal olid piparkoogid- jagus ka Kerdile 🙂
Täna nad värvisid kuud. Eesmärgiks oli kuu kenasti kollaseks värvida, et ei jääks valgeid laike ehk lastele õpetati, kuidas ühtlaselt värvida, et kogu pind oleks kaetud.
Kui Argo koju tuli, siis läksime poodi (Argo käis jälle telekaid nillimas) ning mina tahtsin Androle jõuluks BabyCityst üht pluusi. Lapsed käisid veel issiga ühes suures…ikka väga suures loomapoes ka, kus olid kalad, linnud, skunks, jänesed, kilpkonnad 🙂
Tagasi koju jõudes nõudis Kelli putru ja minu suureks üllatuseks söödi pott tühjaks- Kert sõi lausa kaks portsu 🙂
Nüüd nad on voodites -Kert oli juba 20 min kuss, aga nüüd hakkas just nutma:( ning Kelli laulab Põdral maja metsa sees.
Argo läks trenni ja mina hakkan kohvitama ning kui viitsin, siis keerutan ka natukene.
Loodan, et Kert jääb ikka kiirelt tuttu 🙁
Kirjutasin nüüd pika postituse, sest olete päev otsa oodanud ja kannatanud:D
—-
Kalendrid läksid ka tegemisse 😀
Ja meile oleks karistust vaja, et oleme oma lapsed totaalselt ära hellitanud ning nüüd ei saa nendega hakkama. Mis me siis teeme, kui nad teismeikka jõuavad….jeerum küll, ma parem ei mõtle…
Täna helistas Maarja ja kui ta kuulis, kuidas Kert nutab, siis ütles, et annaksin valuvaigistavat siirupit. Novot, selline emme ma olengi, et ise selle peale ei tulegi. No ei ole harjunud lastele rohtu andma, püüame ikka enamasti rohtudeta hakkama saada ju. Seekord olin Kerdile vaid kikugeeli määrinud. Kerdile rohuandmine on aga teadagi mis ja kuidas. Välja nägi see nii, et panin poisi selili köögipõrandale, ise ronisin otsa ja jalgadega blokkisin ära ta käed ning siis ühte kätte haarasin rohu koos lusikaga ja teise käega hoidsin tal paigal pead ja püüdsin suud lahti teha, et see magus siirup suhu saada. Aga tulemus oli seda väärt- juba pool tundi hiljem läks kutt mängima 🙂 Ja lõunauni kestis 2 tundi 50 min ja siis ajasin ta ise üles, sest oli vaja Kellile aeda järgi minna (Kelli ju teab, mis Kell ma lähen ja alati ootab siis).
Tundub, et siiski miski teeb valu ja ma panustan purihambale. Kui te vaid teaksite, kuidas ta krigistab hambaid. Ma arvan, et ei ole kaugel see päev, mil Antti ja Grete küsivad, “kes nuttis” asemel, et kes hambaid krigistas?:)
Aga tegelikult ka ma tunnen, et olen täitsa saamatu- isegi selle peale ei tule, et võiks lapsele valuvaigistit anda. Ise küll võtan rohtu, kui pea valutab või hammas valutab. Bööööö 🙁
Loodan, et varsti on jälle nii rõõmus poiss majas
Teate, ma pole elu sees nii palju higistanud, kui täna Kellil aias järel käies. Selg läbimärg, kaenlaalused märjad jne- nimelt läbi lume on kahte last käruga ikka kohutavalt raske lükata ja pean ütlema, et teed olid väga viisakad ja kenasti lahtiaetud. Lihtsalt kõnniteedele üleminekud jne on kehvemas olukorras ja igalt poolt ei pääse läbi. See oli tõsine trenn 🙂
—
Ja teine täitsa hirmutav uudis oli see, et meie rühma uksel oli silt: sarlakid. Nüüd peaks olema möödas ka oht nakatuda (tänaseni või oli homseni arsti väitel nakkusvõimalus). Perearst olevat ühele lapsele pannud vale diagnoosi ja nüüd täna oli lapse ema helistanud, et lood hoopis sellised. Kasvatajad panid igaks juhuks ka teate välja, et oskaks lapsi jälgida ja kui miskit on, siis selle haiguse sümptomeid otsida 🙁 KOHUTAV!
Ei tea, mis sellele poisile küll sisse on läinud, kogu aeg üks nutt ja hala. Eile hommikul ärkas kell 7 ja nuttis vahetpidamata 2 tundi, kuigi ma üritasin teda kogu aeg lõbustada. Täna öösel ärkas kell 4 ja nuttis tund aega jutti. No varem jäi see laps küll paari minutiga magama, aga nüüd ärkab palju ja nutab kaua ning raudselt on kell 7 äratus. Lisaks on ta kahel päeval maganud lõunaund ka väga vähe- üleeile 50 min ja eile 30 min 🙁
Kelli ajas kõik kummutisahtlid sassi ja kui palusin korda teha, siis oli üks pidev vabandus, et ta on tita.
Mina: Kelli, sa oled vist tõesti kõige titam tita.
Kelli: ei ole!
Mina: Kes sa siis oled?
Kelli: Ma olen puuksumasin 🙂
