Blondinka8’s Blog

Mõned kuud tagasi sain täitsa edukalt kutile seda rohtu anda, tõsi küll, segatuna mahlaga. Andsin tookord süstlaga ja polnud häda midagi.

Nüüd peab poiss taas seda rohtu võtma- iga päev 5 ml. See on kohutav võitlus…seda siirupit lendab igas ilmakaares, siis puristab ta selle välja ja arvan et 5 ml-st suudame ta alla neelama panna 1-2 ml 🙁

Välimuselt meenutab Ferrum Lek tökatit ja no olgem ausad, maha ei taha ta ka riietelt tulla.

Olen proovinud anda puhtalt (see on kõige kindlam variant, kuna kogus on niigi suur, siis ei taha teda veel lahjendades hakata suurendama ja poissi kauem traumeerida). Samas igaks juhuks olen proovinud segada mahlaga, jogurtiga- EI KÕLBA!

Praegu ongi nii, et FL jääb Kerdile alla ja mina olen nõutu, sest pojal on ju rauda vaja:(

Kelli lobiseb issiga ja nõuab mingit “loputit”. Lõpuks ta küll selgitab natukene, et seda, mis eilegi oli- seda loputit. Kui issi aru ei saa, siis tuleb poolenisti ahastuse äärel olev tütreke emme käest sama asja küsima. Ma juba vaikselt ärritun, et mis loputi, et mis asi see veel on?!?

Kelli: Tahan seda loputit, no seda mis eilegi oli, see tudukombe.

Emme: Aaaaaa, sa tahad venna tudukombet, kus on robot peal 🙂

Kelli: Jah, ma tahan seda loputiga tudukombet :p

Lapsed on ägedad!

——-

Kerdil tulevad hambad ja koos hammastega ka üksikud sõnad. Täna on popp fraas “ei taha”.  Iga asja peale- ei taha.

Kelli: Issi, kas sa oled paks?

Issi: natukene olen jah:)

Kelli: te olete paksukesed!

Nagu näha, siis see oli iseenesest mõistetav, et emme on paks, aga issi suhtes oli ta ebakindel 😀 Kuidas see oligi- lapse suu ei valeta?!?

No ma ei mõista, mis nüüd lahti on. Kõik mida ma puudutan läheb kildudeks, imelikud asjad juhtuvad jne. Täna oli mul suur hirm Kellile lasteaeda järele minna, sest kartsin, et äkki jään kõige tipuks veel auto alla kah. Sest minuga ju juhtub…

Tegin tänaseks söögiks ettevalmistusi, s.t. koorisin kartuleid ja tükeldasin kapsast ja pidasin mõttes juba plaani, et läheme apteeki rohtu ostma, teeme väikse poetiiru ja kui aeg paras, siis Kellile aeda järele. Sain vaid veidi oma mõtteid mõlgutada, kui tuli imelik susin ja köögikraan hakkas täiega läbi jooksma- õnneks küll otse kraanikaussi, aga siiski. No mida?! Vaatasin oma jõududega kraanikausi alla, et äkki leian mingi kraani ja saan korteri veevarustsue sulgeda, sest esialgu tundus see teine variant (ootan veel mitu tundi meest) mind pankrotti viimas, sest vesi jooksis ikka suht kõva survega. Teadsin, et Argol on koolitus ja ta väga kergekäeliselt sealt ära tormata ei saa, aga kosulteerisin siiski msnis, et äkki tal on mõni idee, kust ma saan vee kinni või kellegi appi. Proovisin Anttile helistada, aga tema ei võtnud vastu (oli trennis). Mees juba arvas, et ta ikka tuleb koju, aga siis ikka et ei tea, mis saab ja äkki toruabi vms. Ma siiski helistasin Nenole, et äkki tema teab, kust ma saan selles korteris selle neetud vee kinni. Ta ei teadnud, aga vähemalt ta ütles päästvad sõnad: “Ma tulen ja vaatan” 🙂 Mu suunurgad tõusid kõrgemale ja tekkis tunne, et keegi viskas uppujale päästerõnga 😀

Neno saabus kiirelt ja sama kiirelt ja osavalt nagu Supermees tuhises köögi-wc ja vannitoa vahet ja pärast Argo suure teipimise töö eemaldamist leidis ta kraani- selle päästva kraani 😀

Neno sai tööle tagasi minna ja mina kutiga apteeki ja siis lasteaeda (ausalt…ma vaatasin 7 korda mõlemale poole, enne kui julgesin üle tee minna). Tagasi tulles hakkas vihma sadama…just VIHMA ja seda täpselt sellel ühel korral kui ma vihmakilet kaasa ei võtnud ja Kellil oli jope asemel vest :p

Koju jõudes tahtsin ju söögi hakkama panna aga vett polnud, no hea küll ma lähen siis vetsu….noooooooooo tumbajumba- MEIL EI OLE VETT. Võtsin supipoti kaasa ja läksin naabrite poole vett hankima ja vetsu keha kergendama.

Kohe peaks saabuma mees, kes saab õhtu veeta kraanikausi all ja peal. Edu talle!

Elagu oma mees ja kindlasti naabrimehed (üks kes aitas vett kinni panna ja teine kes lubas oma vett kasutada)!!!!!

Elame parema homse nimel 😀

Tundub, et mu kartus osutus tõeks- Kerdil on hemoglobiin 104, mis iseenesest ei pidanudki kõige hullem olema, aga mingid muud raua näitajad on tugevalt alla normi:( Arst kirjutab digiretsepti taas Ferrum Lek’le ja õhtul saan välja osta. Mis seal ikka, ju tuleb lihtsalt hakatagi seda analüüsi muudkui kordama, et näha, mis sellest rauast saab. Eelmine kord oli hemoglobiin isegi väiksem (101), aga samas muud näitajad olid paremad olnud. Arst (ja meie loomulikult ka) tahaks näha, et see näit oleks 110 või rohkem, aga Kerdil pole me seda kordagi näinud.

Tarbime siis mõnda aega jälle seda siirupit ja püüame kutile selgitada liha vajalikkust.

Meil läheb see eluke järjest põnevamaks:) Eile tegin õhtusöögiks ettevalmistused ära, kui kutt magas, et siis hiljem kui Kelli aiast tuleb, segame vaid piima-munasegu kokku, valame peale ja ahju. S.t. ma suutsin lõunal kartuli koorida, viilutada, hakkliha sulatada ja sibulaga läbi praadida. Kella nelja paiku ladusin kogu gemüüse ahjuvormi ja hakkasin kapist võtma kruusi, kus piimasegu kokku klopsida, aga tegin seda nii õnnetult, et tõmbasin kapist šampusepokaali alla…ilusti kildudeks ja neid kilde jagus söögi sisse, põrandale, pliidi peale jne. Klaasikillusöök kuulus äraviskamisele loomulikult!

Vaevalt minutike varem saatsin jonniva Kelli oma tuppa kilpkonna peale järele mõtlema ja juba ta oligi kuss ja tahtis kööki mannavahtu sööma tulla. Palusin siis, et ta paneks kummikud jalga ja siis võib sinna kildude sisse alles tulla. Oligi nii, et Kerdi panin söögitooli “kinni” ja Kelli tuli kummikud jalas mannavahtu sööma ning mina vahutasin omaette ja koristasin seda segadust. Õnneks on mul üliarmas pere- Kelli ütles mulle, et emme ära ole õnnetu, ma olen sinu sõber:), Kert kallistas kohe kui toolist välja sai ja mees arvas, et juhtub ikka:p Ma arvasin ka pärast, et ju ongi selline pilla-palla päev, mis teha aga sellel hetkel oli suur soov jalgu trampida ja köögist välja jalutada.

Aga no kõht oli ju tühi ja see tusaseks tegigi. Panin siis tatrakotid keema, et teen veidi tatart. No ja kui tatar oli pehme ja mina seda kuumast kotist üritasin kätte saada, siis samal ajal pissis Kelli potti ja tõusis püsti ning Kert sai kohe rohelise tule, et täismundris (loe: sukapükstes) potti astuda ja plätserdada ning seejärel kohe köögis edasi tagasi joosta:p

Õhtul lõin ma ennast pidevalt kuhugi ära ja üldse tundus, et kõikide ohutuse huvides oleks parem kui ma istuks ühe koha peal ja mitte midagi ei teeks…nii kui hakkasin miskit asjatama, oli vops kirjas:D

—–

Ja täna….täna vaatas lasteaia aknast välja täitsa nuttev Kelli, kuigi minust jäi ta sinna täitsa norm tujus maha- ohjah:(

Kuna mulle tegid muret ikkagi Kerdi sinised silmaalused, siis käisin kindluse mõttes täna poisiga vereanalüüsi tegemas. Kui sõrme suts tehti, siis oli vaikus majas, aga kui juba sõrme pigistama hakati, siis kostus kuti suust vaid emme, emme, emme:( Lõpuks pandi näpu otsa vinge plaaster ka, aga see ei meeldinud Kerdile mitte. Kisa vaibus, kui ma selle plaastri eemaldasin:) Nüüd närime homse lõunani küüsi ja siis saab analüüsi vastuse ka teada. Pöidlad pihku!

Pärast lõunast laste tudu plaanisime miskit teha, aga kuna keegi ühtegi normaalset plaani välja mõelda ei suutnud/ei viitsinud, siis Argo arvas, et läheks tiiru Keila joale.

Ütleks, et väga mõnus oli! Ilm oli super-soe, pilves ja kohati uduvihmane:) Lapsed said metsatukas jalutada ja käbisid/lehti korjata ning kõik me nautisime seda kergelt niisket metsalõhna. Kelli pelgas veidikene neid rippsildasid, aga Kert seevastu oli hulljulge nagu alati. Kuti ohjes hoidmiseks tuli ta nii mõnelgi korral sülle haarata ja lihtsalt veidi torinat kuulata:p Lõpp kiskuski nutuseks, sest emme ei lubanud tal üle silla ääre vette ronida ja muudkui suunas auto poole:)

Tagasiteel kuulasisme lastelaule ja juba peaaegu kodu ukse ees tegi Argo avastuse, et kell on ju vähe veel, lähme kuskile elektroonikapoodi (meeste asi noh:p). Keerasimegi otsa tsuti enne Tammsaare-Mustamäe risti ümber ja läksime Roccasse. Ja kuigi me külastasime vaid elektroonikapoodi, siis sai see siiski päris mõnusaks katsumuseks. Üks kahene arvas, et tema tahab ka ostukärusse…olgu öeldud, et kui me Kerdile käru võtsime, siis Kelli arvas, et tema kõnnib ise ja talle pole vaja. No ta siis üürgas seal +- elektroonikas, et tema tahab ka käru. Samas see variant ei sobinud, et võtame venna välja ja siis tema saabki:p Poest äratulek osutus hoopis sõjakaks, sest Kellile ei meeldinud üldse, et nii lühikeseks see poeskäik jäi ja muudkui korrutas, et tema tahab poodi ja me ei lähe koju ja et ta on tubli laps ja kuulab nüüd sõna. Olgu öeldud, et Kelli sõnakuulamine ei puutunud kuidagi asjasse, sest tegelt oligi selline plaan, et vaid elektroonikapood ja siis koju süüa tegema. Argo müüras siis kisava Kelliga ja pani teda autosse ja mina kisava Kerdiga (ei teagi kas kaastundest hakkas jonnima või ei meeldinud, et ma parkals ta sülle võtsin:p). Autos õnneks Kert rahunes, aga Kelli näitas oma iseloomu veel pikalt. Isegi kodu ukse ees pidime veel selgitama, miks me edasi shoppama ei jäänud (shoppamise hulluse on küll vanaema kaasa andnud).

No ja õhtune vann:D Lasin veel kenasti vanni joosta ja Kert käis seda voolavat vett seal vaatamas- teeb seda alati, aga seekord tegi pättust kah. Vannitoas pani näpud taha kõigele, mida riiulist leidis ,s .t. me leidsime vanniveest pesukaitseid, küünlaid, käterätte:D Tõstsin kõik üleliigse vannist välja ja lapsed said siis sulistada. Mingi hetk võtsin Kerdi välja, sest tema arvas, et vannis kõlbab vaid olla püsti ja kuskilt kinni hoidma ei pea. Kelli möllas seal alguses ise, aga siis Kert läks ka vanni äärde targutama. Lökerdasid naerda ja kõik tundus põnev, aga oh üllatust, Kert leidis riiulist veel vatipadjad ja uputas need ka vanni:p Vinge! Aga no neil oli lõbus ju ja Kert pole kunagi varem näidanud nende asjade vastu seal riiulis huvi- nüüd on kõikide asjade veepidavus järgi proovitud. Ja seda kõike ühe õhtuga:p

Eile õhtul sai arutatud Argo väljaminekut ja Kelli tahtis täiendavalt teada, kuhu issi läheb. Ma enam ei mäletagi kumb meist seda ütles, aga igaljuhul sai lapsele öeldud, et issi läheb komandeeringusse. Kellile tegi see sõna hirmsasti nalja ja hakkas seda kordama. Kui sõna hääldus oli selge, siis tahtis ta teada asja sügavust ja teada, mida see sõna tähendab. No igaljuhul tähendab see Kelli jaoks, et issi läheb onudega juttu rääkima, võib juhtuda, et saabub alles varahommikul ja hommik möödub voodis:D

Aga kuna sõna komandeering tegi talle palju nalja, siis söötsime talle ette selle põneva perspektiivplaani. Selle sõna peale tuli naeru ja niisama ütlusi, et ei ütle, ei taha, mis see on jne, aga järgi korrutamist ei olnud. Pärast mõningat seedimist ütles ta küll midagi- …plaan. Ma neid täheühendeid siia kirja panna ei oska. Aga see sõna tegi nalja nii talle kui meile:)

Ja natuke aega hiljem avastasin, et Kerdil on silmaalused sinised (sisemised silmanurgad):S Lootsin, et kehv valgus või ma ei tea mis ja hommikuks enam ei ole, aga ikkagi oli. Olen nüüd kergelt mures, sest see võib viidata rauapuudusele, millega tal on ennegi jamasid olnud (kuigi siis tal silmaalused sinised ei olnud). Nüüd põen siin ja ootan, et nädalavahetus saaks mööda ja kui esmaspäeval on kutt ikka veel siniste silmadega, siis võtan ühendust PAK-iga ja äkki saab minna vereanalüüsi tegema. No ma tõesti ei taha, et tal jälle jamad oleks selle rauaga- sööb ta ju ilusti, aga vot lihast eriti ei hooli:(

Tänane hommik hakkas nutuga, mis õnneks kiirelt möödus. Kelli arvas alguses, et tema ei taha lasteaeda minna, aga õnneks ta loobus sellest ideest varsti. Kuni lasteaiani oli kõik ilus ja kena. Sättisin Kellile seelikut selga ja mõmmi istus pingi peal. Kert läks aga mõmmit kallistama ja selle vastu polnud Kellil midagi. Siis tuli aga söögitädi (loe: õpetaja abi), kes nägi ka seda pilti ja ütles Kerdile, et vii jah mõmmi koju, et nagunii varsti paneme kaisuloomad kappi, sest muidu need kaisukad söövad kõik laste söögi ära ja saavad veel mustaks kah. Vot selle peale kargas Kelli püsti ja rebis venna käest oma mõmmi ja hakkas momentaalselt nutma. Puges mulle kaissu ja sosistas kõrva sisse, et venna ei võta minu mõmmit kaasa:S Järgmised minutid möödusid selgitades, et loomulikult ei võta keegi tema mõmmit, et see on tema oma ja temaga koos lasteaias. Igaljuhul oli selle seiga tõttu lapse tuju rikutud ja täna hommikul pidin ma nutvat Kellit akna peal nägema. Nõme!

Võiks ju veidi taktitundelisem olla. Olen ennegi tähele pannud, et õpetaja Maie on ülitore inimene, aga suudab oma ilusa ja lillelise jutu sisse panna ühe halva lause ja ongi kõik tuksis:(

Rohkem taktitunnet- muud ma ei palu.