K: mina lähen ülikooli
M: Ausalt? Mis koht see ülikool veel on?
K: Ma ei tea, aga sinna saab oma autoga sõita ja seal peab poistega mängima 🙂 Seal on väga tore!
Ausõna, me pole lapsele sõnagi ülikoolist rääkinud, aga võibolla oli neil lasteaias selleteemaline vestlus.
Ma vist pean oma sõnu sööma ja arvan, et teen ikka veel seda kooki, sest lastele kohe hirmsasti maitseb see. Isegi Kelli sõi terve tüki ära ja küsis, et kas on veel. Et kui tema lasteaiast tuleb, siis tahab veel süüa 🙂 Nipu on vist suhkrukoguses koogis. Tavalsielt panen ma rohkem suhkrut, kui retsept ette näeb, et Argo ka ikka sööks. Aga selle koogi kohta teatas Argo, et tema nagunii ei taha ja no siis ma panin täpselt nii palju kui retseptis ettenähtud oli ning kook tuli selline mitte eriti magus. Kert on täna juba mitu tükki ära söönud ning nüüd teatasin talle, et otsas on, et Kellile ka ikka natukene jääks 🙂 Ja nagu paljude kookdiega, nii oli ka sellega, et öö otsa külmikus seisnuna maitseb see palju paremini, kui alles valmissaanuna.
—-
Ööst ka- mõlemad kaagid ärkasid korduvalt. Kelli on hakanud jälle öösiti juua tahtma ja me kahtlustame, et süüdi on liiga kuumad radiaatorid. Kelli voodi on suht radika lähedal ka 🙁 Eelmisel talvel oli ka see aeg, kus ühe joogipausi asemel hakati tegema neid 5 ja 6. Täna öösel oli neid küll kaks, aga muidu oskas ta ju päris pikalt juba joomata hakkama saada.
—
Kert õhtul tuttu- No voodisse saime ta mõistlikult, aga tüüp hakkas nutma. Lõpuks andsin alla ja nii kui ta mind ukse vahelt nägi, siis viskas ennast pikali, pani teki peale ja vehepeal piilus üle õla ukse poole, et kas olen alles. Ma ei pidanud mitte midagi ütlema, ega pai tegema, ega muud sarnast. Arvasin, et petan ta ära, et kui jätan ukse lahti ja ära lähen, et vaatab üle õla ja näeb, et valgus paistab, s.t. uks on lahti, et ju emme on tema toas. Aga esimesel korral ei petnud ära. Tõusis püsti, mid otsima. Piilusin siis ukse peal ja kordus sama asi- kohe pikali, tekk peale 🙂 Seisin seal natukene ja siis tegin veel proovi lahkuda. Jätsingi siis ukse lahti ning mõne aja pärast panin kinni, kui tundus, et ta magab.
Aga öösel nuttis ta jälle mitmel korral ja õige kõvasti 🙁
Hakkan kohe kooki küpsetama….mitte et teil selle teadmisega midagi peale oleks hakata, aga no niisama…eksole 🙂
Hoidke näiteks pöialt, et välja tuleks 🙂
Kook tuli täitsa söödav, aga rohkem vist siiski ei tee ja seda just seetõttu, et ikkagi see piparkoogi maitse ei ole päris minu maitse. No ja kuna Argo ja Kelli koogist ei huvitu, siis meie Kerdiga peame seda ju hävitama 🙂
Retsepti sain ühest blogist internetist (http://kokkama.blogspot.com/)
300 g piparkoogitainast
Täidis:
1 dl suhkrut
2 sl jahu
2 sl toasooja võid
400 g (2pk) kohupiima (teralist)
1 muna
2 munakollast
100 g hapukoort
Kate:
2 munavalget
1 dl tuhksuhkrut
Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Seejärel lisa (ise pidevalt vahustades) juurde vähehaaval tuhksuhkur. Vahusta seni kuni segu muutub läikivaks. Aseta saadud segu koogile ning küpeta veel 180 kraadi juures 7 minutit. Enne serveerimist lase koogil jahtuda.
—
Aga sellesmõttes huvitav kook, et kuna tegu piparkoogitaigna põhjal oleva koogiga, siis on see maitse kindlasti jõulune ning koogis juures, ei saa vist viltu ka midagi minna 🙂
Söömine- Kelli sööb kodus lasteaia päevadel suht vähe, aga no mis seal imestada, sest ta pidavat aias taldriku alati tühjaks sööma. Aga Kerdi söömine ajab juba naerma. Muud juttu eriti ei kuulegi: mämm-mämm või siis tehakse kätega näitlikult selgeks, nt nii…
Avab käe, teise käega lööb nagu patsu sinna peale ja ütleb ptsss, ptssss. Ehk siis laps tahab saada saia või leiba mingi kattega (pasteet/sulatatud juust vms). Kert siis teeb mängult meie nina all leiva valmis ja seejärel sikutab käest, veab kööki, kamandab külmakapi juures ja varsti teevadki emme või issi talle võileiba 🙂
Samamoodi lähevad ka muud söögid- v.a. pudrud ja liha. Putru ikka vahel sööb, aga liha sülitab küll välja. Ükspäev tegin väikse vormiga kohupiimavormi, aga sellise suht madala ja lõiaksin sellest 8 suuremat tükki (kui kohupiim oli maha jahtunud, siis sai süüa nagu kooki). Mina sain 1 tüki, Argo sai ühe tüki, Kelli maitses , s.t. veerand tükki ja kõik ülejäänud sõi ära Kert ning ikka nõudis juurde kuuki (loe: kooki). Järgmisel päeval tegin täpselt sama vormi uuesti ja 95% sellest läks Kerdi kõhtu. Sellel päeval sõi ta loomulikult tavalise koguse ka oma muud sööki (hommiku-, lõuna-, õhtusööki…2portsjonit+ lugematu arvu ooteid). Tundub, et ta sööb takkajärgi kõik, mis ta jogurtihooajal söömata jättis 🙂
—
Liimimine- andsin eile Kellile liimipulga ja no kohe kauaks ajaks oli tegevust, sama jätkus täna. Liimib väiksemaid rebitud paberitükke suurema paberi peale ja ise on nii süvenenud ning kohe suure tahtega teeb seda 🙂
—
Mängimine- viimastel päevadel on see lõpuks taas meie korterisse jõudnud. Mõlemad tahavad ja viitsivad mängida. Lahe!
—
Vist nohu- juba paar viimast päeva on Kellil tundunud nina nagu kinni olevat (hääl teistsugune). Ja täna hommikul on kaks korda pidanud ninaalust pühkima. Tundub, et nohu 🙁
Homsest on lasteaia rühmad koos, aga me muidu kasvatajatele ütlesime, et saadame Kelli ikkagi aeda. Tundus, et Kellil pole selle vastu ka midagi, aga nüüd ei teagi, kas üldse saab aeda saata. Eks vaatame, mis õhtu toob, kui ikka nohutab, siis jääb koju.
Kerdiga on nüüd lood sellised, et mida varem magama, seda kergemini see asi läheb. S.t. et paar päeva oleme voodisse pannud juba kell 20 umbes ja kutt on küll pea tunnike veel üleval, aga ei ole hüsteerilist kisa, vaid lobiseb Kelliga ja vahepeal veidi toriseb. Reede õhtul korraldas Kert küll korraliku kisa, aga seda enne, kui ta voodisse saime. Ta läheb täiesti hüsteeriasse ja kui lõpuks õnnestub ta mingi nipiga maha rahustada, siis poleks nagu eelnevat olnudki. Reede vastu laupäeva magaski kordagi ärkamata 21-9. Eile jäi lõplikult magama ka 21 paiku ja täna oli äratus alles kell 9,30 (vahepeal küll nuttis mõned korrad, aga lühidalt ja jäi magama tagasi).
Nii et kui lasteaia päevadel ärkame kell 7, siis ma üldse ei imesta, et kell 12 tahab magama. Õigemini tema enda väitel ta ei taha ning kui peaks taas see jonn tekkima, siis pärast jonni, kui rahuneb, on põhimõtteliselt silmad kohe kinni.
Alles see oli, kus rohtu andsime nii,et poiss ristseliti põrandale maha, ise talle otsa, teine hoidis pead kinni ja siis leidsime ka pool rohtu seina pealt. No nii, nüüd on siis nii, et kui kuskil rohupudelit näeb, siis hakkab nõudma, endal nägu naeru täis.
Kõik te teate seda vastikut kurgurohtu või no õli (astelpaju ja saialille oma). Tõsiselt öka ja õline. Aga kui Kellil oli hääl ära, siis talle panime ja Kert ka nuias kõrval. Mõtlesin, et lasen talle ka siis sortsu ja nüüd ma parem peidan täitsa kõrgele kappi ära selle pudeli, sest muidu ta ainult nõuab seda.
Lisaks on ta avastanud enda jaoks mee. S.t. iga kord kui käib köögis, siis ronitakse tooli otsa ja võetakse meepurk ette. Täna panin siis omast arust kavala peaga hakitud mugulsibula teise kausiga kõrvale. Oh imet, lusikatäis mett, lusikaga sibulat jne. Meepurgil on põhi peal mõne päevaga (enne oli purk poolik).
Verivorst, sulatatud juust, leib, sai, pasteet on tema suured sõbrad, aga vot liha, see sülitatkse välja. Jogurt on täitsa unustuste hõlma vajunud ning hapukoort tahetakse kõikide asjade peale.
Meil oli täna jonnivaba päev. Või noh, peaaegu- ma neid paariminutilisi jonnihoogusid ei hakka üldse lugema ja arvestama, sest eks see ole ju laste puhul tavaline. Kelli ei jonninud kordagi ja Kert protestis paar korda. Teate kui ilus kohe elu tundub? Energiat on kohe palju ja tunne ei ole nagu tühjaks pigistatud sidrunil ja taas üle pika aja ma mõtlesin, et issand kui lahedad nad on 🙂 Aeda järgi minnes leidisn Kelli mängunurgast mängimas ja ta oli väga rõõmus ning musitas mind korralikult. Pool teed oli nõus ise kõndima ja ei hädaldanud igal sammul ning kodus hakkasid vennaga koos kohe mängima. Ei mingit asjade üksteiselt ära võtmist, ega jorisemist ja vingumist. Ma hakkasin süüa tegema ja nemad raamatut lugema. S.t Kelli “luges” piltide järgi raamatut vennale ette ja kui Kert üritas lehte keerata, siis Kelli pööras tähelepanu sellele, et Kerdil olid käed mustad. Ta pakkus Kerdile välja kaks varianti: kas lähed ja pesed puhtaks või toon sulle pepulapi ja teeme sellega, ning alles siis võid lehte pöörata 🙂
Kallisid, musisid, ütlemisi, et kallis oled, armas oled, ma armastan sind lendas täna kahte lehte. Kui tahtis kodus riideid vahetada, siis ei vingunud kui ei saanud kohe esimese korraga vaid proovis uuesti, kuni sai.
Mul jäi paar kartulit puudu ja hõikasin Kellile, kes oli taga toas, et Kelli, kas sa tahaksid mulle koridorist 4 kartulit tuua. Ma ei pidanud rohkem mitte midagi ütlema, kui tibi hõikas vastu: emme, ma kuulsin sind, ma kohe lähen ja toon 🙂
Poiss oli ka üle ootuste nunnukas ja nad klappsidi täna omavahel kuidagi eriti hästi.
Tralllalllaaaaa…mul kohe tuju nii hea, et kriips seisab kogu aeg kõrvuni.
Loodame, et homme on sama tore päev.
Kelli oli kergelt õnnetu küll, kui nägi, et kommi asemel olid sussi sees vinged aluspüksid, aga natukene selgitustööd ja nii hirmus see asi enam ei tundunudki. Leppisime ka kokku, et kui nad käituvad korralikult, et siis emmel ei ole selle vastu midagi ja annan neile ikka vahel kommi, aga päkapikud nüüd mõnda aega neid ei too (emme kirjutas ju päkadele kirja 🙂 ). Aga muidu ma rääkisin Kellile, et see ongi ju vahvam, kui päkapikk toob rasvakriite või plastiliini või värvid vms, et nendega saab ju tükk aega mängida ja tegutseda, aga komm saab kohe otsa. Kelli mõtles natukene ja ja ütles: Emme, kui mina olen lasteaias, siis sina kirjuta uuesti päkapikkudele ja ütle, et meile võib tuua puuvilju 🙂 Mul oli täitsa hea meel kohe selle avalduse üle, sest ma ei maininud ise kordagi puuvilju, aga ta tuli selle peale ise. Kõva häälega ütles välja ka, et tema tahaks punast õuna ja venna rohelist õuna ja issi sinist õuna 🙂 Ja kui ma nüüd mõtlen, siis emmest ei olnud taaskord juttu 🙁 Aga muidu ta arvas, et päkapikud võiksid apelsini ka mõnikord tuua. Igaljuhul läheb päkapikk täna õhtul puuviljavarusid soetama.
—
Kui me riided selga saime, et aeda minna, siis Kelli kallistas Kerti ja ütles talle, et ma armastan sind 😀 ning veidi hiljem kallistas veelkord. Aias rääkis kasvataja Reet meiega natukene juttu ja ütles, et nad olid väga üllatunud olnud, et Kert on nii tegus ja julge (võrdlesid häbeliku Kelliga). Nad arvasid, et ma oleks võinud neid jõuluapkke tehes ka Kerdi jaoks paki panna jõuluvana kotti. Ma tegelikult mõtlesin selle peale, aga siis tekkis kahtlus, et teistel tulevad ka õed-vennad kaasa ja siis see oleks ebaaus teiste suhtes. Kui Kerdi kiidulaul sai otsa, siis kasvataja kiitis Kellit ka ja ütles Kellile, et sina olid ka väga tubli ning räägi nüüd mulle ka, mis jõuluvana sulle tõi 🙂
Tegelikult on Kert ka häbelik, kui keegi otsib otsest kontakti temaga. Näiteks kui keegi tahab talle midagi anda, siis võõralt inimeselt ta vastu ei võta ja häbeneb vaikselt 🙂
—
Vaatasime eile siis videot ka, kus nad jõulupeol laulavad ja Kelli ikka väga häbelikult ja aralt tegi kaasa, aga kodus laulis küll kõva häälega. Kusjuures ma pole mitte kunagi varem kuulnud neid laule tema suust, aga järelikult on ikka tükk aega õpitud, kui tal sõnad on meeles. Eks nad viimastel päevadel harjutasid ka muidugi rohkem ja siis oli Kelli kodus, aga no ma arvan, et ta oleks ikkagi häbelik olnud. Kelli ise kommenteeris, et emme naeratas, kui ma seal istusin. Ma tegelikult ka naeratasin ja ütlesin talle vaikselt, et tubli oled (no see juba oli ju saavutus, et ta minu juurde ei jooksnud, vaid püüdis vähemalt osaliselt midagi kaasa teha).
—
Ja täna aeda minnes ei pannud Kerdile esimest korda mässut ka, sest ta pole mitte kordagi mähkmesse pissinud selle lühikese aja jooksul, mis me seal aias käime ja ei näinud mõtet. Eile oli pissimata kuskil 6 tundi ja siis ka ei kibelenud veel potile.
🙂
Tahtsin lihtsalt seda öelda, kui jonn saab jonnitud, siis on lapsed väga tublid ja toredad, täpselt nagu poleks vahepealset jonnihoogu olnudki. Iga päevaga aga lisandub kahjuks neid hoogusid juurde ja venivad järjest pikemaks 🙁
Kui aeda läksime, siis päkapikud olid kenasti akna peal reas ja lehvitasime. Kui aeg kätte jõudis, siis nad tulid kenasti nö- lava tagant esinema. Kasvatajad muidugi aitasid ja lapsed kõik häbenesid ja ei teadnud kuhu silmi peita, aga eks igaüks tegi veidi kaasa ka. Kelli oli nii unise näoga ja võõras (päkapikumüts oli kuidagi valesti pähe pandud ja tundus, et müts on talle täitsa väike, kuigi kodus oli ju paras). Ma ei julgend segama ka minna, et mütsi kohendada. Igaljuhul kui nad hiljem ringis laulsid-tantsisid, siis ma kohendasin tema mütsi ja kohe oligi see, et emme ma rohkem ei taha ja ma tahan opa. Aga see-eest tegi selle ringtantsu Kert kaasa. Jõuluvana käis ja jagas kingitusi. Meie Kelli muidugi tahtis pakki lahti teha, nähes et osad olid teinud juba ja leidis sealt üllatusmuna ning minu suureks üllatuseks ei hoolinud ta minu jutust,et kodus sööme seda, vaid asus ahnelt seda avama ja sööma. S.t. see vaatepilt ei meeldinud mulle, sest jäi mulje et pole elus magusat saanud, kuigi tegelikult on hoopis magusaisu talle tekitanud see, et viimasel ajal saab magusat liiga palju. Hakkan isegi tema suuri jonnihoogusid kergelt selle alla panema. Pool muna sõi ära ja siis olid käed täitsa šokolaadised ja riietama pidime minema nende rühma, mis asus all korrusel, nii et nii ma selle šokolaadise lapsega kõndisin, kes nõudis lisaks juua, sest üllatusmuna oli jooma ajanud. Kert hakkas ka oma muna nõudma (tahtsin talle kodus tükikese sellest anda), nii et tema ma panin kisa saatel riidesse ja saatsin Argoga autosse. Siis küsisime rühmast vett ja panin Kelli riidesse. Tal tuli muidugi tühajst kohast jonnihoog ja mõnusalt karjuva lapse panin vägisi turvatooli. Ma ei saa aru, mis nendega lahti on?!? Aga see päkapikuaeg on neile tõesti palju magsuat antud ja nüüd kavatsen selle mõnuga kokku tõmmata ja vaatan, mis juhtub. Esimese paari päeva jooksul on pahameelt kindlasti rohkem, aga siis vaatab mis edasi saab, kas asi normaliseerub. Kui jah, siis hoidke alt kõik, kes neile kommi-šokolaadi pakuvad. Kui see ei aita, siis minu pärast söögu, aga siiski mõistlikes kogustes. Kooki saavad nad ju nagunii põhimõtteliselt iga päev.
Lühidalt siis, pidu oli vahva, aga lõpp vajus jälle ära, sest saime oma jonnivad lapsed:S Mõistus on otsas, mis nendega peale hakata ja ma tegelikult ei oodanud ka, et mul tekib veel periood, kus ühe öö jooksul pean ärkama 7 korda ja uni on mõnuga hakitud ning et ilma emmeta hakkama ei saa, aga kui emme olemas on, siis käitutakse temaga nagu kaltsunukuga.
Minu hetkeemotsioon on selline, et kõigest on kõrini, mõistate- KÕRINI ja mul ei ole mitte õrna ettekujutust ka kuidas asi on nii kaugele jõudnud ning mis ma selle leevendamiseks teha saaks. Tahaks kerida aega nii 20 aastat edasi ja elada seda elu, kui lapsed on juba 20+, mis siis et ma ise siis olen juba pea 50 🙂
—
Kingipakis oli selline asi lisaks üllatusmunale
http://www.krass.ee/home/images/stories/products/04-tydrukute-manguasjad-nukud-majad/04-009.jpg
